Hampus Linder on pigem vasakpoolne ja feministlikult meelestatud dokumentalist, kes sai tuntuks dokfilmiga „Feminist“ Gudrun Schymanist, kes lõi Euroopa esimese feministliku partei. Seekord sukeldub ta koos vaatajaga aga sellisesse meesliikumise maailma, mida nimetatakse manosfääriks ja kus valitsevad maskuliinsed suunamudijad, kes kuulutavad tõelise mehisuse tagasitulekut. Esialgu algab see lugu justkui selge vaatenurgaga uurimus toksilisest misogüünsest maailmast, ent abielulahutuse läbi teinud ja üksikisaks jäänud Linder teeb ootamatu pöörde ning otsutab ise osaleda ühel antifeministlikul meeste retriidil. Mõnes mõttes pöördub nüüd kaamera tema enda poole, lisades loole hoopis isiklikuma kihi.

Linder hakkab sealhulgas ka iseenda kaudu uurima, milleks üldse on selliseid kogunemisi vaja ning millised vajadused selle all peituvad ja kas kõik on nii nagu pealtnäha näib. Meesliikumise ühe liidri, Pauliga tekib tal pikaajalisem dialoog ja mõista püüdev suhtlus. Välja koorub Linderi enda sisemine kriis, mis paneb teda ümber mõtestama oma identiteeti, lapsepõlve, suhet isaga ning viisi, kuidas ta oma poega kasvatada sooviks. See on ootamatute pööretega ja teema vastuolulisusele julgelt otsa vaatav inimlik ja emotsionaalne rännak.