Brittany Shyne’i debüütfilm „Seemned“ võitis hinnalise Sundance’i festivali Grand Jury preemia ning kuulub kindlasti möödunud filmiaasta silmapaistvamate teoste hulka. See on meditatiivne eleegia Ameerika lõunaosariikide mustanahaliste põlvkondade delikaatsest sidemest oma haritava maaga. Sealsed talupidajad seisavad silmitsi olukorraga, kus sajandivanused põllud, mis on perekondade identiteedi ja ellujäämise alus, ei suuda enam nüüdisaegses finants- ja põllumajanduspoliitilises olukorras tagada piisavat sissetulekut. 

Kaunis mustvalges kinokeeles üles võetud lood pakuvad vägeva galerii erakordselt filmogeenilisi tegelasi ning viivad vaataja paika, kuhu muidu ilmselt elus ei pääse, või noh, vähemalt eales mitte nii ligi. „Seemned“ pole vormilt uuriv ajakirjandus, aga ometi saame siit palju teada. Ta mõjub kummastavalt ja lummavalt nagu antud filmi lähedane sugulane Ramel Rossi „Hale'i maakond hommikul, õhtul“ suutis seda teha mõned aastad tagasi. Shyne autorina pigem ei jutusta ega jutlusta, vaid kuulab – tema kaamera püüab pilti nii vaikuse, looduse kui inimliku rõõmu ja väärikuse. „Seemned“ on film maamullast, mälust ja eluringi jätkumisest – film, mis küsib: kui palju ja mida on praegusel põlvkonnal veel jätta järgmistele?