Teinosuke Kinugasa “Hullumeelne lehekülg” on üks filmiajaloo salapärasemaid teoseid  ning ühtlasi ideaalne näide avangardse eksperimenteerimise olulisusest kunstniku  arengule kaasa aitamisel. Kinugasa 1926. aastal tehtud õuduspõnevikku peeti igavesti  kadunuks, sest väga suur osa Teise maailmasõja eelsest Jaapani filmikunstist on  hävinenud, kuna neid säilitati ühes kindlas kohas, mis sõjas kannatada sai. Kinugasa  jõudis oma karjääri jooksul teha 109 filmi, millest väga paljud ongi ilmselt igaveseks  kadunud, aga mõned allesjäänud on ka väga kõrgelt hinnatud. Näiteks 1953. aasta  Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa võitnud “Põrguvärav” (Gate of Hell) või Sõpruses  linastuv “Hullumeelne lehekülg”, mille koopia režissöör pärast pensionile jäämist juhuslikult  1971. aastal, 45 aastat pärast filmi esilinastust oma laoruumist üles leidis. 

Ning milline leid see oli! “Hullumeelne lehekülg” on radikaalne žanrifilmi eksperiment ajast,  mil Jaapanis keegi veel õudusfilme näinud polnud. Seda on võrreldud sama ajastu Saksa  ekspressionistliku kino šedöövriga “Dr. Caligari kabinet” (Das Cabinet des Dr. Caligari,  1920). Kinugasa film on visuaalne-emotsionaalne meistriteos, kus loo jutustamine  õnnestub suurepäraselt isegi ilma tummfilmidele tavapäraselt omaste selgitavate  vahetiitriteta. See on ühe süümepiinades mehe lugu, kes läheb hullumajja koristajana  tööle lootuses päästa sealt oma hullumeelsuse küüsis vaevlev abikaasa. Nagu parimatele  vaimseid probleeme lahkavatele filmidele omane, siis hägustub piir sõgedate ja n-ö tervete  vahel ning tulemuseks on uskumatult mõjusalt loodud hirmu õhkkond koos tegelaste  õõvastama paneva unenäolise vaimse allakäiguga. See on kohustuslik vaatamine kõigile  õudus- ja fantaasiafilmide austajatele, kuna film on lihtsalt nii mitmes aspektis oma ajast  aastakümneid ees.