“Oh, teid õpetatud mehi!” 

100 aastat tagasi esilinastunud tummfilm “Nõid” on autentne autorifilm, mis kutsub vaataja retkele Euroopa nõidade müstilisse ajalukku viimase 600 aasta jooksul. See on fantaasiarikas kujutelm maailmast, kus valitseb maskuliinne-religioosne õigustus naisi süüdistada, piinata ja nendega manipuleerida nõiaks olemise ettekäändel. “Nõid” on ülimalt salliv ja julgeid küsimusi esitav film, mille näitamine oma antiklerikaalsete hoiakute tõttu nt Prantsusmaa, Saksamaa, Suurbritannia kinodes ära keelati. 

Taanlase Benjamin Christenseni 1922. aastal valminud linateos rabab oma originaalse kartmatuse, musta huumori, pühalikult helge muusika ja täiesti ebamaiste kostüümide ning sürreaalsesse absurdi kanduva süžee ja miimikaga. Omaaegne Skandinaavia kõige kallim tummfilm oli igas võimalikus mõttes ajast ees. 

Samal aastal Murnau “Nosferatu” ja Flaherty “Nanookiga põhjast” linastunud “Nõid” on korraga ehmatav õudusfilm, mis tehtud enne seda, kui see žanr üldse eksisteeriski, ning ka hämmastavalt põhjalik ja mitmekülgne dokumentaalne loovuurimus, mis dokumentalistika ajaloos häbiväärselt varju jäänud. Rääkimata temas peituvatest feministlikest seisukohtadest, mis nii toonasele kui ka praegusele kinokultuurile kaikaid kodaratesse loobivad. 

Pärast “Nõia” vaatamist võib natuke paremini mõista keskkonda, kust Ingmar Bergman pärit on ja miks tema filmograafia nii tumedalt aus ja valus on. Christenseni filmist leiab vihjeid väga paljude hilisemate autorite töödest alates Polanski “Rosemary lapsest” või Friedkini “Vaimude väljaajajast”, Karise “Nukitsamehe”, Sarneti “Novembri” ning Asteri “Jaanipäeva” ja Eggersi “Nõiani” välja. Seega suur osa maailma õõvaklassikast seisab omaenda filmis aplat Saatanat kehastava Christenseni geniaalsetel õlgadel.