PÖFF: Raske on olla jumal

Vene kino vanameister Aleksei Germani viimaseks jäänud, vendade Strugatskite samanimelise teose ainetel vändatud film, mille valmimine vältas pea pool sajandit, on oma kinematograafilises mastaapsuses võimas ning ainelises labasuses võigas. See sisu ja vormi konfliktne poeetika ühtaegu naelutab pilgu ekraanile ja paneb pead ära pöörama, luues taluvuspiire kompava sisemise pinge – ilma sekkumisvõimaluseta selle maailma tunnistajaks olla on tõepoolest raske.

German viib vaataja planeedi Arkanar keskaegsesse maailma, mis on hall, labane ja räpane. Selle toimimises ei pruugi puududa loogika, ent ilma kultuurita on see samahästi kui mõttetu. Seda loetamatut labasuse loogikat rõhutab peategelase kannul eksleva kaamera kaootiline kadreering, mis mõjub naturalistlikult ning suudab imetlusväärse osavusega tekitada tunde, et see maailm ei ole kaamera jaoks loodud, vaid selle poolt avastatud. Selle maailma meisterlikult rikkalikes – tõepoolest vaatamisväärsetes – misanstseenides ringi rännates avastame ometi peagi, et vaatamiseks pakutakse küll palju, ent näha on seal vähe, sest seal valitsev samavõrra lopsakas labasus röövib kõigelt tähenduse, mis oleks suurem nendest asjadest ja seikadest enestest, mille otsa me kangelase jälgedes komistame. Selline on maailm, mis on jäetud ilma seda õillistavast mõttest.

See ehk ongi Germani taotlus ja sõnum – kui kolm tundi kondenseeritud, ent siiski estetiseeritud labasust ja triviaalsust on väljakannatamatult pikk, siis kuidas oleks lood terve eluga banaalses maailmas?
Katre Pärn