“Mida iganes sa teed, ära jää magama.”

“Elm Streeti luupainaja” lavastaja Wes Craven on sotsiaalselt tundliku ja igasuguse status quo-vastase õudusfilmižanri teerajajatest. Baptistlikust kogukonnast pärit endine akadeemiline õppejõud Craven alustas filmitegijana pornofilmitööstuses enne kui jõudis uurivast dokumentalistikast inspireeritud ja inimlikke väärtusi kahtluse alla seadvate läbimurdetöödeni “Viimane maja vasakul” (1972) ja “Mägedel on silmad” (1977). “Elm Streeti luupainaja” on tema vaieldamatult tähtsaim panus maailma filmiajalukku. Filmi taustaks on kombinatsioon Craveni lapsepõlve läbielamistest (Fred Kruegeri nimeline paharet oli päriselt Craveni koolikiusaja) ja Vietnami sõja järel Ameerikasse pagenud põgenikel avastatud “Aasia surma sündroomist”, mille sümptomiteks olid luupainajatest tingitud unetus ja läbi une hinge heitmine. Ärevustundest sündinud filmi peategelased on äärelinna noored, nende apaatsed vanemad ning  põletusarmidest moondunud näo ja nugadega relvastatud kindaga monstrum Freddy Krueger.

“Elm Streeti luupainaja” on suurepärane noortefilm, milles on teismelisi ümbritsevast kontrollivast keskkonnast tehtud väljakannatamatute õuduste allikas. See on kiiksuga film väljakutsetest, mis iga noort enne täiskasvanuiga varitsevad: seksuaalsed stigmad ja ebakindlus, vanema põlvkonna peale surutud nõudmised ja piirangud, mis seletamatut hirmu sünnitavad. Unenägude ja luupainajate vahelisi piire kompav psühholoogiline film keerab argielust tuttavad sisemised kartused üle vindi ning surgib inimloomuse sügavamates soppides, jättes ruumi ka meelelahutuse ja noore Johnny Deppi jaoks.