Selle filmi esilekerkimine paljude kriitikute aasta parimate filmide koondtabelitesse on sama uskumatu kui Barry Jenkinsi draama “Kuuvalgus” purjetamine 2017. aasta Oscari võitjaks. Need teosed jagavad mingil salajasel moel sarnast fluidumi ja ühendavat üdi, millest nähtavaim on kindlasti noorte mustanahalistest režissööride ootamatu filmipilk Ameerika mustanahaliste kogukonda. Mõlemad väikese-eelarvelised filmid võinuks kergelt jääda tuhandete teiste aastas valmivate linateoste varju, aga miski eluline lihtsus ja lummav atmosfäär on tõstnud need esile – kino kõrgeimale panteonile. Nii läks õnneks ka selle RaMell Rossi debüütfilmiga, mida vaadates on kuidagi raske uskuda, et hobipiltnikust noor korvpallitreener on suutnud luua aasta ühe kõige õrnema ja elusaima filmielamuse.

“Hale’i maakond hommikul, õhtul” on formaadilt koduvideolik, sisult lokaalne, montaažilt assotsiatiivne, poeetiline kunstiteos, mis oma erapooletu empaatiaga suudab ilmekalt näidata inimelu läbivat kordumatut hetkelisust. Selle filmi kohalolu intiimsus jääb vaatajat kummitama ka pärast tiitrite lõppu. Kõlab uskumatult, et film, mis on justkui “mittemillestki” võib nõnda kaasahaaravaks osutuda. On see sotsrealism või unenägu? Kinoime.

Kaarel Kuurmaa