Canterbury Lood/ I Racconti di Canterbury

“Nalja ja naeru vahel võib selguda nii mõnigi tõde”
- Kokk (J. P. Van Dyne)

 

Triloogia teise osa aluseks on Geoffrey Chauceri poolt 14. sajandil kirja pandud lühijuttude kogumik, mille suurimaks inspiratsiooniks oli just “Decameron”.
Pealtnäha on “Canterbury lood” nii struktuurilt kui temaatikalt “Decameroni” sarnane, aga tonaalsuselt mitmeti erinev. Õrn ja sensuaalne mäng kaldub siin nii mõnelgi puhul frivoolsusse. “Canterury lood” on triloogia filmidest selgelt kõige süngem – Pasolini keeldub mitmetes sketšides kasutamast huumorit vabastava abivahendina ja laseb lugudel loomulikult julma lõppmänguni jõuda. Võimas/võigas lõpustseen on unustamatu ja selle sarkastilises kommentaaris on omajagu õelust. “Canterbury lugudes” võib näha esimesi märke sellest groteskiarmastusest, mis hiljem “Saló” filmimise aegu tundub Pasolini täiesti endasse haaravat.
Pasolini ise on siin kehastunud Chauceriks, omamoodi modernistliku kirjanduse kangelaseks, kes autorina ise sündmustesse sekkub. Suurele eeskujule Charles Chaplinile on siin lausa kaks viidet - siivutu Mary rollis astub üles Chaplini tütar Josephine, Ninetto Davoli kehastatud Perkin on aga puhas austusavaldus tummfilmiajastu tuntuimale koomikule.

 

Piletid hinnaga 5,00 € on müügil kino Sõpruse kassas ja Piletilevi müügipunktides.