#LA laupäev

1960ndate lõpu Ameerika Ühendriikide suhteliselt radikaalne lilledega relvade vastu revolutsioon mõjus paljudele filmitegijatele väga inspireerivalt. Kui Michelangelo Antonioni sattus 1968 Chicagos pealt nägema üht vägivaldseks pöördunud demokraatlikult alanud üliõpilasmeeleavaldust, siis otsustas ta selle kogemuse pealt teha ühe oma kõige vastuolulisema filmi “Zabriskie punkt”, mida teile järgmisena LA laupäevade raames näitame. 

Publiku poolt toona erakordselt kriitiliselt vastu võetud lugu saab alguse rahulolematutest ja hirmul üliõpilastest (huvitav kui palju neid aastal 2025 Ameerikas olla võiks?), kes on muutuse nimel valmis riskima väga paljuga. Ülikoolist välja visatud Mark (Mark Frechette) põgeneb pärast vägivaldset kokkupõrget kohaliku Los Angelese politseiga varastatud lennukiga Surmaorgu Mojave kõrbes. Seal kohtab ta noort antropoloogiatudengit Dariat (Daria Halprin), kes on lasknud end tõmmata kõrgete panustega kinnisvaramängu. Antonionile omaselt on kogu film žanriliselt väga ujuv ja algselt pseudo-dokumentalistikat meenutav stiil läheb sujuvalt üle modernistlikuks vesterniks enne vägagi euroopalikku kirglikku erootikat, mis saab ainult ühte võimalikku moodi lõppeda. Tänapäeva USA täieliku kõverpeeglina kajavad “Zabriskie punkti” paugud ilmselt kaugele. 

ENG 

# LA Saturday

Widely jeered on its release as Italian interloper Antonioni’s uncomprehending attempt to comment on post-Age of Aquarius American youth in revolt, the divisive Zabriskie Point - which follows a young radical (newcomer Mark Frechette) who light off for Death Valley in a stolen plane after a clash with the LAPD - has justly gained in stature with each passing year as both a defining treatment of counterculture-discontent, inspired in part by Antonioni’s witnessing of student protests at the 1968 Democratic National Convention, and an epic expression of the filmmaker’s very European brand of master builder cinema on the MGM dime. The stacked soundtrack features tunes by, among others, John Fahey, Jerry Garcia, and Pink Floyd, whose music accompanies the film’s quite literally explosive conclusion, a glorious repudiation of commodity-choked contemporary life.