WHITNEY

Whitney Houstoni elu oli nagu kreeka tragöödia: pealt suur ja seest julm. Samuti on julm öelda, et just selline elu ongi midagi niisugust, millel on tagantjärele vääramatu põhjus saada kunstiteoseks. Sellise vääramatu põhjusega on valminud ka Kevin MacDonaldi dokfilm „Whitney”, mis esilinastus tänavusel Cannes’i filmifestivalil ja milles esitatavad väited on Whitney-diskursuses juba ettearvatult palju poleemikat tekitanud.
Üks eeldatav element dokfilmide puhul on alati informatiivne tasand: mida sealt faktilist teada saab? Sellest filmist eriti midagi uut teada ei saa, kuid see on hästi tehtud, tehtud tunnetusega, poeetiliselt, tehtud nagu reekviem. Kui miski annab poeetilise impulsi, on ta juba paratamatult uus ja ainukordne. Teada saab siit vähem, tunda rohkem.
Ühes mõjuvaimas stseenis näeme kaamera liikumist majas, kus Whitney elas – nüüdseks tühjas, valges, kallis, poolringikujuliste vormidega ja seisma jäänud ajaga majas. Need kaadrid omakorda vahelduvad kaadritega samast majast, kuid ajast, mil seal oli veel elu, kui seal elas (vähemalt neil kaadritel) narkouimas Whitney, kuid mis oli juba surmalubadusega elu. Nagu kirjeldatud kaadrites, krabiseb kogu filmis mingisugune leinaelement, mille nimi on mälu. Või õigem oleks öelda mälulint. Või oleks kõige õigem öelda, et tegu on ontoloogilise etüüdiga. Film püüab leida mõistagi ka põhjuseid, miks Whitneyga läks nii nagu läks, aga jääb selle juures delikaatseks ega muutu obsessiivseks. See ei üleeksponeeri allakäigu ja sensatsioonilisuse tõika.

Janar Ala

Linastused

Teisipäev
16.10.2018

18:00