Janne sai hetkest, mil ta Williami ja Ruudiga lapsena kohtus, ühtaegu nii ületamatuks lõheks vendade vahel kui ka katkematuks lõimeks, mis neid omavahel sidus. Kui osapoolte katkisevõitu elud aastaid hiljem taas omavahel põimuvad, on tragöödia tekkinud armukolmnurgale ehk isegi möödapääsmatu lõppmäng. Keegi sureb ja keegi jääb ellu – ent kas see tähendab ka seda, et keegi on süüdlane ja keegi ohver? Tükkhaaval hargneb lahti teekond, mis justkui stiihilise paratamatusega kuriteoni viib, esitades küsimuse, kas minevik on see, mis röövib ohvrilt süütuse või annab kurjategijale süütuse. Kui toimunus on süüdi minevik, siis kes on süüdi minevikus juhtunus?

Nii on SÜÜTUS ühelt poolt kohati sünge ja morbiidne film Norra looduse rüpes toimuva kuriteo eelmängust, ent samal ajal muinasjutuline lugu idüllilisest ja romantilisest armastusest. Nende kahe loo põimumisel tekib kummastav ja poeetiline maailm, mida on žanriliselt või stiililiselt keeruline määratleda.

Filmi esteetilise elamuse allikaks on kindlasti viis, kuidas Sara Johnsen, tunnustatud Norra noorema põlvkonna režissöör, suudab luua sisemistest vastuoludest pingestatud maailma. See on ühtaegu helge ja sünge, mõistetav ja müstiline, tegelased on nii julmad kui hellad, inimlikud kui metsikud, lugu räägib nii õnnest kui ka traagikast ja on esitatud visuaaliga, mis on läbisegi maaliline ja puhuti ebamugavalt naturalistlik. Nende vastandite sünergia loob filmi, mis ei ole must ega valge ega ka midagi vahepealset, vaid saab tervikuks nende kontrastide – inimese ja looduste, kõrge ja madala, armastuse ja mõrva, maalilise ja morbiidse – üleselt ning neid ületades. Katrin Pärn