Higised kehad Maroko kõrbekuumuses eksalteerunult väänlemas kõrvulukustavalt pulseeriva tehnobiidi saatel. Just sellisele ebaseaduslikule reivile jõuabki kadunud tütart otsiv meeleheitel isa Luis koos poja Estebani ja koera Pipaga. Kuid lootus tütart leida on hääbumas. Nii järgneb murelik pere kummalistele peolistele, kes suunduvad lõunasse, veelgi ägedamale peole. Neil seisab ees katsumusterohke sirāt – nii nimetatakse islami traditsioonides üle põrgu viivat silda, mis on õhem kui juuksekarv ja teravam kui mõõk. Reisiseltskonna jaoks on selleks sillaks teekond Maroko ja Mauritaania vahel, Sahara kõrb põrguleekide asemel jalgu kõrvetamas.

Varemgi maagilisi filme teinud režissöör Oliver Laxe ("Mimoosid", "Tuli on tulemas") paneb seekord proovile nii kino helisüsteemi kui ka vaatajate pingetaluvuse. Hüpnootiline kulgemine vaheldub plahvatusohtlike episoodidega. Laxe tahab küsida, kes me tegelikult oleme ja mida me tunneme, kui leiame end kuristikust.

Kahe Oscari kandidaat – parim rahvusvaheline film ja parim heli – esilinastus mullu Cannes'i filmifestivalil, kus ta pälvis žürii auhinna. Lisaks võitis "Sirāt" viis Euroopa filmiauhinda.