Prantsuse innovatiivse režissööri Jacques Tati “Playtime” on omapärane, uljas, leidlik ja maagiline. See on geeniuse võrratu meistriteos, millest saab rääkida vaid ülivõrdes.

Mõnusalt elujaatav eepiline komöödia vaatleb inimest moodsas linnakeskonnas, pakkudes visuaalset naudingut ja hoides publikul muiet suunurgas esimestest kuni viimaste kaadriteni. Intensiivselt kompleksne teos on tegelikult justkui žanrite ülene, see on selline film, mille tegemisest unistamine tundub liialdusena. Tati tegi oma hullumeelsed mõtted teoks ja pidi selleks ehitama omaenda Pariisi koos kõrghoonete, ringteede ja tohutute tänavatega.  Hiiglaslikku võttepaviljoni paigutund n.ö. Tati Pariis tegi “Playtime’ist” oma aja kõige kallima filmi mitte ainult Prantsusmaal vaid kogu Euroopas.

Sensatsioonilise teose valmimine võttis Tati elust 10 aastat ja kõik tema säästud, aga ka täna, 49 aastat hiljem, vaatab publik seda erakordset teost joovastusega ja suu ammuli.

Suurt vaimustust Tati loomingu üle jagavad ka Wes Anderson, David Lynch ja Roy Andersson, kelle looming on ilmselgelt sügavalt Tati käekirjast inspireeritud.