USA koomik ja näitleja Steve Little mängib selles ülipentsikus, šokeerivas, tsensuuri eitavas, poliitiliselt ebakorrektses ja kauge kaarega hea maitse piire ületavas linateoses igast nahapoorist haisvat vedelikku eritavat ning rohkem Lovecrafti maailma koletist kui inimolendit meenutavat mutanti, kellele tema kallis ema soovib leida õiget sekspartnerit, et poiss oma süütuse kaotaks… Kas kõlab nagu kõige haigem unenägu vä?

Toronto filmifestivali žanrifilmide populariseerimisele keskendunud „Midnight Madnessi“ programmis esilinastunud õuduskomöödia on tõenäoliselt käesoleva hetke üks vastuolulisemaid linateoseid žanrifilmide maastikul ja saanud hoolimata produtsendi poolt saadetud hoiatusele – „Ärge vaadake, kui läheduses on lapsed või olete lennukis!!!“ – kuumaks kaubaks paljudel filmifestivalidel (Austin, Sitges, Strasbourg jpt). See on tõsiselt hullumeelne film, mis ei karda astuda üle piiri ja ajab tõenäoliselt närvi kõik need, kes on end igatpidi piiridesse surunud.

Kellele siis filmi õigupoolest soovitada? Kellele on arusaadavad ja vastuvõetavad mõisted X-reiting, B-film, *trash*, John Waters jms kihvtisem kraam, siis olete teretulnud. Kui keegi tunneb ennast selles maailmas ebamugavalt, siis tasuks ehk pigem kinosaalist eemale hoida – see film ei pruugi teile meeldida!

*Indie*-lavastaja Todd Rohali („Katekismuse kataklüsm“, HÕFF 2011) uus film põhineb musta huumori ja žanripiire ületava stiili poolest tuntud Johnny Ryani samanimelisel koomiksil. Rohal on ise intervjuudes öelnud, et tema täiskasvanutele mõeldud filmid päästavad Hollywoodi peavoolu kino ja ta jätkab nende tegemist senikaua, kuni ta arreteeritakse. Loodame, et seda niipea ei juhtu.

Helmut Jänes