Toronto amatöör-filmigrupil “Canada Homevideo” (rež. rev. Kalle Kadakas, kaamera Alex Kink, produtsent Marta Kivik) on siinse eesti-kogukonna annetuste toel ning eesti  filmitegijate, produtsent Kaie-Ene Rääk (O-Ü Seitse) jt, professionaalse abiga valminud tõsieelu-film “Oreliga”(68’). See on hüvastijätu lugu. Quebeci orelimeistrite Casavant Frères orel (Casavant opus 619  26 aprill A.D. 1915), mis lisaks šoti kogukonnale on enam kui kuuekümne aasta vältel ühendanud ja ülendanud pagulaseestlaste-lätlaste hingi - üksteise, sünnimaa, kodumaa ja Loojaga, loovutatakse kirikumüügiprotsessis uutele tulijatele. Üks samm üle pagulaskogukonna  paratamatu (?) hääbumise läve on taas astutud. On see saatus  - nagu fataalsel häälel tunnistab orelist pelgalt aasta võrra noorem, auväärne Roman Toi, või sootuks assimilatsiooni lahustumise sundimatu kulg - "Me ei ole ju enam eestlased, me oleme välismaalased”, nagu seda tunnistab Kanada eestlase identiteeti mõtestades Karl J Raudsepp, ei keskene see film ometigi üksnes pagulaseestlase lahustuva identiteedi problemaatikale. Filmis räägivad orelist ja mängivad orelil erinevate põlvkondade eesti-kanada, läti-kanada ning kodueesti organistid. Dr Roman Toi, helilooja Lembit Avesson, oreliehitaja Karl J Raudsepp, organistid David Smits, Marta Kivik jt., aga ka kodu-eestis tuntud orelikunstnikud Ene Salumäe ja Aaro Tetsmann. Oreli erinevate kõlavärvide avamise käigus avanevad nende muusikalised käekirjad, organistide isiksused, nende rõõmud ning varjatud  kurbuski. Vaataja kutsutakse sisenema quebecki meistrite oreli kõlavärvirikkasse  maailma. Ta saab osa Saint-Hyacinthe (Quebec) orelitöökojas laiali laotatud sajandi tagusest ajaloolisest orelieskiisist kuni sajand tagasi ehitatud Toronto Vana Andrese kiriku oreli - tagusesse vileruumi peidetud viledemaailma (3157) harmooniast. Filmiloojate salajasemaks lootuseks on tabada ajahetke avaramagi mõõdet - püüda tajuda aimatava kahe ajastu vahelist murdumise piiri. Püütakse keskeneda sellele, kuidas loomupärane ja loomulik on uut moodi tegemise sunniga teisenemas kunstlikult-tehtud, tehismaailmaks . "New Age" nagu enseiroonilselt muigab isenese ja oma põlvkonna üle läti koguduse organist Davids Smits. Filmiloojad loodavad alati (rohkem?), et filmi nn. allhoovustes peaks vaatajaile aimduma kübe positiivsustki. Kuigi iga lahkuv põlvkond võtab  enesega kaasa midagi temale ainuomast ning iga uut põlvkonda kammitseb siin ilmas omanäolisuse ja uutmoodi tegemise sund, ehitatakse ja mängitakse selles sundimatus ja sunnitud evolutsioonis oreleid ikka. Sõltumata maailma ja mõtete teisenemise painest. Niisiis oreliga ja lootuses.

Sissepääs tasuta!