Detsembri lõpus möödub 130 aastat sellest kui vennad Lumière'id Pariisis esimest korda avalikult liikuvaid pilte näitasid ja sündis kinokunst. Selle tähistamiseks näitame detsembri Püha Sõpruste raames nelja märgilist kinoklassika teost, mis tähistavad tänavu kas oma juubelit või on lihtsalt väärt armastuskirjad filmikunstile. Mais möödus "Nurjatu armastuse" esilinastusest Cannes'i filmifestivalil 25 aastat ja viimane aeg on seda Eestis uuesti suurel ekraanil linastada. 

Mehhiklase Alejandro González Iñárritu täispika mängufilmi debüüt raputas pärast esilinastust läbi nii Cannes'i globaalse kriitikute ja fännide kogukonna kui ka režissööri kodumaa filmitööstuse. Iñárritu suutis debütandina lavastada üle kahe ja poole tunni kestev ning kolme eri tegevusliini oskuslikult kokku põimiv lugu sellisel määral, et see mitte üksnes ei mõju, vaid jääb igaühele, kes filmi esimest korda näeb, ka oma tooruse tõttu ilmselt eluks ajaks meelde. New York Times nimetas seda pärast esilinastust uue alanud kümnendi esimeseks klassikaks saavaks filmiks ja Cannes'i kriitikute nädalal võitis film peapreemia.

Mexico Citys põrkuvad omavahel kolme võõra inimese elud: põrandaaluse koertevõitluse maailma kistud perspektiivideta noormees, glamuurne kõrgklassi kuuluv naine ning salapärane palgamõrvar, kes otsib viise oma võõrandunud tütrega suhete soojendamiseks. Emotsionaalselt võimas ja samas rajult vägivaldne "Nurjatu armastus" mõjub unustamatult tõepäraselt tänu operaator Rodrigo Prieto poolt käsikaameraga tabatud Mexico City tänavate armutusele. See on film, mis võtab inimlikkuse tumedama poole algosakesteks lahti ja jätab tagajärgedega tegelemise vaataja hooleks. Quentin Tarantino "Pulp Fictioni" austajatele kohustuslik vaatamine ning väärt kogemus, kuidas võtta tarantinolik popcorni õgima suunav tempokas ja visuaalselt nauditav esteetika, aga panna see euroopalikumalt realistlikumasse vormi, kus igal paugul ja vägivallaaktil on ka selgelt tunnetatav tagajärg.