Koos parima uue noortefilmiga "Pikad paberid" toome ekraanile ka eelmisi põlvkondi mõjutanud noore armastuse loo "Naerata ometi".  Tulge ja vaadake kaht filmi koos "Pikad paberid" režissöör Meel Palialega, kes teeb filmidele sissejuhatuse ja räägib lähemalt, kus sai alguse tema filmist pärit saanud tsitaat:  „Leida, Leida fucking Laius!“

Vanemliku hooleta jäänud teismeline Mari satub lastekodusse, mille lohutu keskkond meenutab pigem vanglat. Tundliku ja introvertse tüdruku pea fataalseks osutuvas olelusvõitluses põimuvad valu ja pisarad esimeste armumiste mõrumagusate hetkedega, taustaks saatusekaaslaste isemoodi okkalised eluteed.

Eesti filmi grand lady Leida Laiuse eelviimane ekraanitöö ja kaaslavastaja Arvo Iho režiidebüüt mängufilmis kasutab lastekodu vaenulikku mikrokosmost hilisnõukogude ühiskonna võrdkujuna, kritiseerides selle toimeloogikat ja kõikehõlmavat võõrdumistunnet.

„Naerata ometi“ pälvis preemiaid mitmetel rahvusvahelistel festivalidel, nagu Berlinale (1987, UNISEFi preemia) ja Créteil’ Festival International de Films de Femmes (1990, Prix Graine de Cinéphage). Film digiteeriti 6K resolutsioonis Rahvusarhiivis ja restaureeriti 4K resolutsioonis Locomotive Classicsi poolt 2024. aastal.

Film on valitud Berlinale Classics 2025 programmi.

Eva Näripea