Ameerikas on Osage’i indiaanlaste maadel leitud naftat, mis on indiaani maaomanikud teinud pururikkaks. Rikaste meeste tütreid aga nillivad valged, kes tahaksid ka ise kasumist osa taskusse panna. Teiste hulgas pressib seal tegutseva William Hale’i (Robert De Niro) sugulasena end meepoti ligi ka Ernest Burkhart (Leonardo DiCaprio), kes võrgutab ära kohaliku neiu Mollie (Lily Gladstone) ja teeb ka temast Burkharti. Juba varem oli nende aladel ette tulnud segaseid surmasid, aga nüüd hakkavad need järsku sagenema ja nii haigussurmad kui igasugused kahtlased hukkumised äratavad peatselt laiemat tähelepanu. 

Martin Scorsese andis tänavu Deadline'ile väga liigutava intervjuu, kus ta ütles muuseas: „Mulle on avanenud terve maailm, aga on liiga hilja. Ma tahan jutustada lugusid, ja aega lihtsalt pole rohkem“. Nii kurb võib olla arusaam, et sa oled oma karjääri lõpus ja karjääri tipus korraga. Aga milline triumf. 80aastane Scorsese on lavastanud kolme ja poole tunnise filmi, mis on vabalt võrreldav ta karjääri parimatega ning seisab tema 21. sajandi parimate filmide hulgas. Järk-järgult avaneb meile mütoloogilise mõõtmega lugu inimkonna paratamatust ja põhjatust ahnusest. „Lillekuu tapjad“ on selle kõige juures ka väga kaasaegne, andes oma panuse aktuaalsesse Ameerika põliselanike pärandi ja saatuse ümbermõtestamisse. Scorsese suudab olla siin vana mehena korraga nii ajatu kui ajastu vaimu kandev. Suuri lugusid ja olulisi asju oskab ta aga filmikeeles väljendada alati selliselt, et seda saaks lihtsalt iseloomustada sõnaga... põnev. 

On hea meel siinkohal välja öelda, et Scorsese retrospektiivi raames toimub „Lillekuu tapjate“ Eesti esilinastus, ja eks oktoobist alates ole näha, kas vanameistril on midagi kaasa rääkida ka selle aasta popimate filmide nagu „Barbie“ ja „Oppenheimeri“ konkurentsis. Kinokassas ilmselt mitte, aga auhindamistel – miks mitte!

– Tristan Priimägi