„Laskumine orgu“ on portree Peeter Lauritsast - fotograafist ja kunstnikust, kes omalaadse triksteri või šamaanina nõiub erinevate maailmade ja reaalsuste piiril, tuues sõnumeid kunsti, teaduse, mütoloogia, esoteerika ja ökoloogia vallast ning rajades kiirteid sääskede ja üraskite tasandilt otse kosmilistesse sfääridesse.

Fotokunstniku taustaga režissöör Johan Huimerind liigub koos Lauritsaga kaasa Kütiorus, mis on korraga nii ateljee kui ka kummaliselt nihestatud müstiline maailm, kus aeg ja ruum ei allu sirgjoonelisele loogikale ning minevik, olevik ja kujutlus eksisteerivad üheaegselt. Org imeb vaataja lummavasse loodusrohelusse ja pakub pelgupaika neile, kes igatsevad suvesooja ning linnulaulu.

Kütiorg, kuhu Laurits 1990ndate keskel taandus, kujuneb filmi keskseks metafooriks: näiliselt väike koht, mille nähtamatud trajektoorid ja ussirajad avavad uusi viise maailma tajumiseks.

Film avab Lauritsat läbi vestluste, loometegevuse ja performatiivse igapäevaelu, kus on korraga kohal nii madal kui kõrge, pidulik ja argine, taevas ja kompostihunnik.