Bill: „Kui ta elus oleks, ei vaataks ta sinusuguse jätise poolegi.“ Tony: „Just nimelt, aga nüüd ei saa ta mulle ära öelda!“ (Charles Bukowski novellist „Venice’i kopuleeriv merineitsi“)

Noored heidikud Simon ja Dédé otsivad rõõmu ja ajaviidet joomisest, juhusuhetest, kõrtsikaklustest ja muudest pisisigadustest. Tõsiseks kisub asi aga siis, kui semud lihtsalt pulli pärast laibaautost tundmatu surnukeha pihta paneva. Film tugineb peamiselt kahele Bukowski novellile, millest kurikuulsaim, „Venice’i kopuleeriv merineitsi“ kätkeb mitte üksnes surnukehaga ühtimist, vaid võiks lausa öelda, et nekrofiilset armastust. Kõigi Bukowski teoste põhjal loodud täispikkade mängufilmide lavastajad on mitteameeriklased, kuid prantslasest režissööri Bouchitey „Külm kuu“ mõjub neist kõige eksootilisemalt – mitte niivõrd võõra keele kui Prantsuse komöödiatest tuttava hüsteerilise lustakuse tõttu. Bukowski melanhooliaga harjunud lugejale mõjub see algul ehmatavalt, kuid on siiski hästi läbi mõeldud ning võimendab loo otsustava sündmuseni jõudes dramaatilist efekti.