Kohutav ilu

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad. Rooma kesklinna hiiglaslikus katusekorteris käib metsik pidu kogu öö, sest Jep Gambardella (Toni Servillo) saab täna 65-aastaseks. Sisalikulaadsest graatsiliselt salvavast Jepist on saanud Rooma dekadentsi sümbol. Jesuiitide ja di Medicide traditsioone järgides teab ta inimeste eludest rohkem kui vaja oleks ning naudib oma mõjuvõimu Roomas igapäevaselt nagu antiikse marmordžungli täieõiguslik valitseja. Ometi on see sünnipäev tema elus märgiline ja äkilline silmitsiseismine surelikkusega paiskab Jepi (ja meid koos temaga) unenäolisele ringreisile läbi Rooma oleviku ja mineviku, läbi Jepi mälestuste, ihade ja purunenud unistuste.

“Kohutav ilu” on liiga aristokraatlik, et mingist narratiivsest struktuurist viitsida kinni pidada. Ta pakub selle asemel kirevat seiklusreisi, mis lõikab ajast ja ruumist galantselt läbi nagu Parma singist. Kes on Felliniga sina peal, see teab, kuidas vahel tuleb end lihtsalt ekraani meelevalda usaldada. Kui aga Fellini kujutas Roomat armastusega, siis Paulo Sorrentino jaoks on kuldse pealispinna all kihtide kaupa ladestunud erinevate ajastute kõdu. See film on ühtaegu nii ood kui eleegia Roomale.

Paulo Sorrentino sai tänavu 43 aastat vanaks ja tegi oma karjääri parima filmi. Ehk kangutab teda mõte surelikkusest nagu Jepi? Ehk tuleb igaühele abiks, kui vikatimehe riidesahin meile meie aega ja kohta vahel meelde tuletab?

Tristan Priimägi

 

Leviõigused lõppenud.