Meediamagnaat Charles Foster Kane lausub siit ilmast lahkudes salapärase sõna „Rosebud“. Ajakirjanikud asuvad lahendama selle taga peituvat mõistatust, viies meid vaatajana tagasi Kane’i eduloo algusse ning valikute juurde, mis on toonud talle suure edu, aga kalli hinna eest.
See oli esimene ja viimane kord, kui verinoorel Orson Wellesile õnnestus teha filmi oma parima äranägemise järgi. Tulemuseks tehniliselt absoluutselt ajast ees film, unustamatu klassika, mis oli välja tulles nii kummaline, et vilistati välja ja toodi rahvale uuesti näitamiseks välja alles viiekümnendatel. Ükski enesest lugupidav filmitabel ei saa läbi Kane’ita ja selle sügava fookusega üles võetud monteerimata stseenid ja kummalised moonutatud kaameranurgad on olnud eeskujuks lugematule arvule avangardsemate ambitsioonidega filmitegijatele kuni tänaseni välja.