Kui keegi teeb tõelisi retrofilme, siis on see kanada režissöör Guy Maddin. Tegemist pole siiski vaid retroga: Maddin kutsub psühhedeelsele rännakule ja käivitab vaataja peas juba kuskilt tuttavate lugude katkendid, mis kujunevad pööraseks audiovisuaalseks rägastikuks. Vahetiitrid ja muud sajandivanused kinokunsti võtted mõjuvad vindi mitmekordse pealekeeramisena, kuid aitavad Maddini veidrat ja hõrku huumorit paremini esile tuua. Paljud eksperimentaalfilmitegijad lähevad kergema vastupanu teed ega vaevu lugu jutustama, kuid Maddin teeb just vastupidist – ta uurib erinevate narratiivide põimumisi ja nende müüdihõngulist tagapõhja. Lõpuks on ju kõik lood võrsunud müütidest.

Evan Johnsoniga kahasse lavastatud "Keelatud ruum" algab vetesügavikus hõljuval allveelaeval, kuhu ilmub salapärane võõras. Meremehed hakkavad justkui mõistatust lahendades liikuma saladusliku keelatud kajuti poole, jutustades vahepeal aga lugusid, mis viivad hoopis teistesse aegadesse ja maailmadesse. Neis lugudes avaneb omakorda juba tuttav maddinlik universum: vaimukad kultuurilised vihjed, kummalised armastuslood ja varaste kahekümnendate stiil: flapperʼid, psühhoanalüüs, eksootilised hõimud ja mõõdukad seksuaalsed perverssused.

Martin Oja