# LA laupäev

“Kadunud kiirtee” on esimene David Lynchi kolmest Los Angelese filmist enne “Mulholland Drive’i” ja “Siseimpeeriumit”. Siin on läbini lynchilik atmosfäär - hämar öine keskkond, saatuslikud naised, lõksu püütud mehed, nihkesse aetud muusika, veider kuritegelik element, kiiruga auto alla kaduv maantee ja palju vaimse psühholoogiaga mängivaid stseene ning karaktereid, mis/kes panevad kahtlema reaalsuse ja fantaasia vahelise õhkõrna piiri olemasolus. Kuna augustis lähevad ööd pikemaks, siis heidame Los Angelesele välikinos hetkeks veidi tumedama pilgu ja vaatame, mis toimub inimvaimu “kapoti all” ehk Lynchi mängumaal, mida tuntakse ka alateadvusena. 

Tristan Priimägi kirjutas filmi kohta 2022 Lynchi retrospektiivi raames järgnevalt. “Saksofonimängija Fred Madison (Bill Pullman) on võõrdumas oma naisest Reneest (Patricia Arquette), kui elu tema ümber järjest imelikumaks muutub: ta hakkab saama videokassette lindistustega tema majast ja selle sisemusest ning ta kohtub pahaendelise kaame näoga mehega (Robert Blake). Peavalud ja nägemused sagenevad ning ühtäkki on Fred oma naise mõrva eest arreteeritud. Vanglas aga muutub ta kummalise seansi käigus hoopis teiseks meheks, Pete Daytoniks (Bathazar Getty). Kui Dayton vanglast vabaneb, tuleb temalgi peatselt teiste seas teha tegemist nii kaame mehe, kui saatusliku naise Alice’iga (ka Patricia Arquette), kes näeb välja nagu tapetud Renee õde. Selgemalt oleks seda lugu lühidalt väga keeruline edasi anda. „Kadunud kiirtee“ struktuuri on võrreldud Möbiuse lehega ja seetõttu polegi ehk filmi paljudest aja- ja ruumihaakidest mõtet end segada lasta, targem on püüda siinse maailmaga tunnetuslikult kaasa minna.”

ENG 

# LA Saturday

Few filmmakers have shown themselves so adept at plumbing the depths of the subconscious without coming up for air as Lynch, whose Lost Highway—inspired loosely by still-fresh coverage of the O. J. Simpson trial—begins as a dark domestic drama about a sexually incompetent saxophonist (Bill Pullman) and his wife (Patricia Arquette), morphs into a film about a cocksure mechanic (Balthazar Getty) who gets involved with a gangster’s girl (Arquette again), and ends with an unleashing of apocalyptic, purgative flame. Whether you take it as a cinematic depiction of a psychogenic fugue state or a free-associative disgorging of images from Hollywood’s id, Lynch’s film has the pull of a whirlpool and the terrible logic of a nightmare.