Lavastaja ja stsenarist Taika Waititi värskeim film „Jänespüks Jojo“, mis võitis tänavusel Toronto filmifestivalil väga hinnatud publikupreemia, suudab säilitada imetlusväärse tasakaalu Waititile omase huumorimeele ning filmis leiduvate tõsisemate ja ka kainestavamate stseenide vahel. Teise ilmasõja puhkemisest on möödas juba 80 aastat, aga Jojo lugu on vaat et relevantsem kui eales varem.

10aastane Jojo (Roman Griffin Davis) unistab saada kõigi aegade parimaks noorhitlerlaseks, kuid kõik ei lähe nii, nagu ta lootis. Rasketel hetkedel leiab ta aga alati tuge oma kujuteldavalt sõbralt, kelleks pole ei keegi muu kui Hitler (Taika Waititi) isiklikult... Poisi — ja mõistagi ka tema koloriitse kujuteldava semu — maailm pöördub aga pahupidi hetkel, kui ta ühel pealtnäha kenal päeval avastab koletu tõsiasja, et tema ema (Scarlett Johansson) varjab nende korteris noort juudi soost tütarlast (Thomasin McKenzie). Olukorras, kus tema ainsaks usaldusisikuks ja nõuandjaks on idioodist füürer, kes kõigele lisaks on ka imaginaarne, peab Jojo seisma silmitsi oma seni suhteliselt pimeda fanatismiga...