Ingmar Bergmani retrospektiiv: Persona

Selleks ajaks, kui 1966. aastal valmis “Persona”, oli Bergman juba toonud vaataja silme ette rea unustamatuid pilte ja kujundeid (näiteks “Seitsmenda pitsri” malemäng Surmaga). “Personaga” viis režissöör (mõistagi koostöös operaator Sven Nykvistiga) oma visuaalse keele uuele tasemele ning see jäi kummitama tavapublikut, filmikriitikuid ning tulevasi filmitegijaid.
Film viib meid eraldatud maamajja mere ääres, kus lakkamatult lobisev medõde hoolitseb näitlejanna eest, kes on otsustanud vaikida ega lausu ainsatki sõna. Sellest lummavast ja samas mõistetamatust vaikusest järjest enam rahutuks muutuva medõe jaoks hakkab peagi hägustuma piir, kus lõpeb tema ja kus algab patsient. Kiht kihi ja pilt pildi haaval tuuakse meieni kahe naise psühholoogiline portree. Tõlgendusvõimalusi jätkub, samas on kõik selge.

Mõiste persona lähtub Carl Jungi teooriatest ning tähistab maski, mida inimene kannab teise inimese ja ühiskonna ees. Personasid võib mõistagi olla mitu. Linateos lähtub oma mustvalges pildikeeles duaalsusest: mängud heleda ja tumedaga, varju ja valgusega, ühe ja teise naisega, sõnade ja vaikusega, unenägude/nägemuste ja reaalsusega. Filmiloosse on jätnud kustumatu jälje kaadrid kahest näost, mis sulanduvad teineteiseks, kahest näost – üks otsevaates, teine profiilis, kahest allavaatavast näost, mis moodustavad ühe terviku. Filmi ideegi sai alguse sellest, kui Bergman nägi Bibi Anderssoni ja Liv Ullmanni vahel eksisteerivat sarnasust. Kust algab üks ja lõpeb teine? Kes on mina? Kes on teine? Kas ja kuhu on võimalik tõmmata see piir? Kui teine mind mõjutab, siis kas olen see ikka veel mina või juba teine?
“Persona” oli esimene film, kus töötasid koos Ingmar Bergman ja Liv Ullmann. Ullmannist sai üks Bergmani põhinäitlejaid, kellega nad tegid koos kokku kümme filmi.


Näitlejanna otsustab vaikida. Ta vaikimine kestab kuid, mida hakkab ravima noor medõde üksikul saarel. See ei kõla nagu elu, see on film, mida režissöör ka kohe alguses rõhutab. See on mäng, eksperiment, psühhoanalüüsi seanss või moderne luule. Vaikiva kaaslase kõrval muutub medõde näitlejannaga sarnaseks. Vaikijale on kerge omistada omaenda mõtteid, omaenda elu. Teda on kerge mõista, sest ta ei valeta. Vaikija varjatud saladused ilmuvad kui iseenesest. Vaikus laseb rääkida sisemisel tõel. Jälle see Jumala vaikus.
– Rainer Sarnet

 

Retrospektiivi kureerib Rainer Sarnet.
Filmi toob kohale DHL.
Pilet kõigile 6.50€. Viis või enam piletit ostes on pileti hinnaks 5€.

Teisipäev
30.10.2018

18:30

Eriprogrammi Ingmar Bergmani retrospektiiv kirjeldus

Bergman on nii suur, et suure osa tema loominguga pole võimalik isiklikult suhestuda. Ka Bergman ise leidis oma ligi 50 filmi hulgast tagantjärgi ainult mõnega kontakti. Tema 60ndatest aastatest pärit must-valged filmid, millesse on kõige ägedamalt koondunud kõik tema teemad, stiil ja näitlejad. Lisaks aga ka ajastule omane mässumeelsus nii sisus kui vormis. Ingmar Bergmani retrospektiivis tulevad esitlusele järgmised 60ndatest pärit filmid:  "Seitsmes pitser", "Neitsiallikas", "Läbi peegli", "Talvevalgus",  "Vaikus", "Persona" ja "Hunditund".
Retrospektiivi kureerib Rainer Sarnet.

Järgmised filmid Ingmar Bergmani retrospektiiv sarjas

Ingmar Bergmani retrospektiiv

25.10.2018
18:00

Ingmar Bergmani retrospektiiv: Seitsmes pitser

25.10.2018
18:30

Ingmar Bergmani retrospektiiv: Neitsiallikas

26.10.2018
18:30

Ingmar Bergmani retrospektiiv: Nagu peeglis

27.10.2018
18:30
  •  
  • 1 / 2