Ingmar Bergmani retrospektiiv: Neitsiallikas

Keskaegses Rootsis toimuv lugu räägib räägib südantlõhestava loo  barbaarsusest, kättemaksust ja usust keskaegses Rootsis. “Neitsiallikas” oli üks neist harvadest filmidest, mille Bergman tegi kellegi teise stsenaariumi järgi.  Kirjanik Ulla Isakssoni stsenaarium tugineb 13. sajandi rootsi ballaadile, mis räägib noorest neitsist, kes vägistatakse ja tapetakse teel kirikusse, ning sellest, kuidas ta isa kurjategijatele halastamatult kätte maksab.

Selle keskaegse kriminaalkroonika kargelt selges teostuses on karmivõitu ilu.  Operaator Sven Nykvisti poolt jäädvustatud teos on ühtaegu kaunis ja julm kirjeldus paganausu ja kristluse vahel vankuvast maailmast. Isaksson ja Bergman uurivad filmis mitmeid teemasid, seades küsimuse alla nii moraali, kättemaksu kui usu. “Neitsiallikat” tehes sai alguse Ingmar Bergmani koostöö operaator Sven Nykvistiga, kellest kujunes edaspidi tema peamine koostööpartner. Bergman oli uuest uuest operaatorist vaimustatud – Nykvist tõi tema töösse uusi nägemusi, rohkem looduslikku ja kolmemõõtmelist maailma ning vähem ekspressionistlikke stuudiovõtteid. Nende esimeses koostöös ei näe küll ülisuuri plaane, nagu Bergmani hilisemates meistriteostes “Persona” või “Sosinad ja karjed”, ent sellegipoolest on “Neitsiallika” Põhjamaa looduses filmitud kaadrid karmilt kaunid.

Üheks filmi mõjutajaks oli ka 1960. aastal valminud Akira Kurosawa film “Rashomon”, mis oli Bergmani üks lemmikfilmidest. “Neitsiallikas” võlgneb sellele tööle omajagu, nagu ka Rootsi kino varasele suurkujule Victor Sjöstromile.  Tüüpiliselt ennast halvustav Bergman nimetas filmi “armetuks Kurosawa imitatsiooniks”, kuigi film võitis ometi mitmeid rahvusvahelisi auhindu, sh 1960. aasta Cannes’i filmifestivali kriitikute preemia. Hoolimata režissööri enda tagasihoidlikust hoiakust teevad ainuüksi visuaalne selgus ja võimas narratiiv sellest ühe Bergmani karjääri tippteose.

Film võitis parima võõrkeelse filmi Oscari. Ilus ja jõuline lugu põhineb 13. sajandi ballaadil. Noor naine vaatab vaikides pealt neitsi rüvetamist ja tapmist. Sinna tekib allikas, milles naine end peseb, lootes pattude andeksandmisele. Bergmanit huvitab usk ja süü, mida esitab lakooniliselt otsekoheses stiilis. “Keskaja vaim ei kuulu mitte aja, vaid meelelaadi juurde,” arvas Oscar Wilde. “Keskaegne kunst on üks kindel kunstistiil ning pole vähimatki põhjust, miks ei peaks samasuguse stiiliga kunstnik tekkima üheksateiskümnendal sajandil.” Või kahekümne esimesel, või mistahes tulevikus.
– Rainer Sarnet

 

Retrospektiivi kureerib Rainer Sarnet.
Filmi toob kohale DHL.
Pilet kõigile 6.50€. Ostes viis või enam piletit, on ühe pileti hinnaks 5 €.

Eriprogrammi Ingmar Bergmani retrospektiiv kirjeldus

Bergman on nii suur, et suure osa tema loominguga pole võimalik isiklikult suhestuda. Ka Bergman ise leidis oma ligi 50 filmi hulgast tagantjärgi ainult mõnega kontakti. Tema 60ndatest aastatest pärit must-valged filmid, millesse on kõige ägedamalt koondunud kõik tema teemad, stiil ja näitlejad. Lisaks aga ka ajastule omane mässumeelsus nii sisus kui vormis. Ingmar Bergmani retrospektiivis tulevad esitlusele järgmised 60ndatest pärit filmid:  "Seitsmes pitser", "Neitsiallikas", "Läbi peegli", "Talvevalgus",  "Vaikus", "Persona" ja "Hunditund".
Retrospektiivi kureerib Rainer Sarnet.

Varasemalt Ingmar Bergmani retrospektiiv sarjas linastunud filmid

Ingmar Bergmani retrospektiiv: Hunditund

31.10.2018

Ingmar Bergmani retrospektiiv: Persona

30.10.2018

Ingmar Bergmani retrospektiiv: Vaikus

29.10.2018

Ingmar Bergmani retrospektiiv: Armulaualised

28.10.2018
  •  
  • 1 / 2