Ingmar Bergmani retrospektiiv: Nagu peeglis

Noor naine Karin (Harriet Andersson) pöördub pärast vaimuhaiglas veedetud aega tagasi pere suvekodusse üksildasel saarel. Temaga koos on abikaasa Martin (Max von Sydow), isa David (Gunnar Björnstrand) ja noorem vend Minus (Lars Passgård).  Esialgse rõõmsa pealispinna all hakkab end ilmutama perekonnas valitsev meeleheide, kui Karin, kes peab end meelehaigusest paranenud olevaks, satub saarel hüsteeria ja hallutsinatsioonide küüsi, uskudes, et talle ilmutab end Jumal. Film näitab, kuidas Karini side reaalsusega tasapisi kaob ja kuidas see  mõjutab perekonnaliikmete omavahelisi suhteid. Sellal kui Karin triivib selguse ja hulluse vahel, on Karini perekond võimetu takistama tema langemist vaimuhaiguse sügavikku.

Filmile viidatakse sageli kui esimesele osale usuteemalisest triloogiast, mille järgmisteks töödeks said “Armulaualised” ja “Vaikus”. Kõik need filmid käsitlevad eksistentsiaalseid usu, armastuse ja elu tähendusega kokku puutuvaid kriise ning toimuvad isoleeritud, üksildastes paikades.  Esmatasandil käsitleb “Nagu peeglis” noore naise langemist hullumeelsusesse ja selle mõju lähedastele, kuid pealiskihi all uuritakse filosoofiliselt sügavamat teemat – kuidas me lähtuvalt inimkogemuse keerukusest kujundame enda jaoks tähendusrikast arusaama maailmast. Võti peitub pealkirjas, mis lähtub Piiblist, Pauluse esimesest kirjast korintlastele, milles öeldakse, et arusaama maailma loomusest varjutab asjaolu, et seda nähakse “nagu peeglist”.

Film oli Bergmani teiseks koostööks operaator Sven Nykvistiga, kellest kujunes tema kauaaegne koostööpartner. Just siit saab alguse filmikeel, mis hiljem Bergmani misanstseenidele tunnuslik on.  Režissöör ja operaator pidasid töö käigus tõsiseid arutelusid valguse kasutamise üle filmis ning Nykvist arendas edasi omaenese stiili, kasutades väga vähest kaamera liikumist.

Tegemist on ilusa, delikaatse ja peenetundelise  filmiga inimese vaimumaastikest, jumalaotsingutest ning  eksistentsi üksildusest. Vaatajale, kes Bergmani loominguga tuttav pole, on film heaks sissejuhatus Bergmani psühholoogiliste draamade juurde.  Film tõi Bergmanile 1962. aastal tema teise Oscari.

Inimesed tulevad merest ja vaatavad peeglisse. Nad näevad endas tühjust. Naine tahab minna sellest läbi, läbi seina ja näha Jumalat. Kulminatsioon on võimas, kus naine näeb Jumala asemel ämblikku. Külmade silmadega ämblikku. Me ei tea, kas ta kaotas usu, aga inimesed leidsid armastuse ta vastu, lootes, et see aitab naist. Bergman sõnastab Jumala vaikimise; armastus võib olla lootus ja lootusetus, usaldus ja usaldamatus. Armastus võib olla Jumal.
– Rainer Sarnet

 

Retrospektiivi kureerib Rainer Sarnet.
Filmi toob kohale DHL.
Pilet kõigile 6.50€. Ostes viis või enam piletit, on ühe pileti hinnaks 5 €.

Laupäev
27.10.2018

18:30

Eriprogrammi Ingmar Bergmani retrospektiiv kirjeldus

Bergman on nii suur, et suure osa tema loominguga pole võimalik isiklikult suhestuda. Ka Bergman ise leidis oma ligi 50 filmi hulgast tagantjärgi ainult mõnega kontakti. Tema 60ndatest aastatest pärit must-valged filmid, millesse on kõige ägedamalt koondunud kõik tema teemad, stiil ja näitlejad. Lisaks aga ka ajastule omane mässumeelsus nii sisus kui vormis. Ingmar Bergmani retrospektiivis tulevad esitlusele järgmised 60ndatest pärit filmid:  "Seitsmes pitser", "Neitsiallikas", "Läbi peegli", "Talvevalgus",  "Vaikus", "Persona" ja "Hunditund".
Retrospektiivi kureerib Rainer Sarnet.

Järgmised filmid Ingmar Bergmani retrospektiiv sarjas

Ingmar Bergmani retrospektiiv

25.10.2018
18:00

Ingmar Bergmani retrospektiiv: Seitsmes pitser

25.10.2018
18:30

Ingmar Bergmani retrospektiiv: Neitsiallikas

26.10.2018
18:30

Ingmar Bergmani retrospektiiv: Armulaualised

28.10.2018
18:30
  •  
  • 1 / 2