Igavene Pariis

Kino Sõpruse retrospektiiv „Igavene Pariis“ viib vaataja maale, mis eksisteerib ainult unistustes. Pariis on koht, millest on oma arusaam ka neil, kes pole seal kunagi käinud. Kujutluste Pariisis elavad rahumeelselt koos uus ja vana aeg, nostalgia ja uue tekkimine. Kõige kohal hõljub saavutamatu chic, mis rüütab ka argise asja äärmiselt stiilseks ja külgetõmbavaks

Jean Vigo „L’Atalante“ (1934) on suur armastuslugu jõelaeval sõitvast noorpaarist, kelle õnnelikku mesinädalasse sekkub saatuslikul kombel linn. Suhte tasakaalustavaks kolmandaks rattaks on igavene mässaja Michel Simon.
Miles Davisi loodud legendaarne soundtrack juhatab Jeanne Moreau samme Pariisi öistel tänavatel Louis Malle film noiri meistriteoses „Lift tapalavale” (1958).

1970. aastatel oli Pariis ultramoodsa linnaplaneerimise fookuses. Maniakaalselt lammutati vana ja ehitati uut. Marco Ferreri kritiseeris ja ironiseeris uue ning vana aja kokkupõrke üle lustlikus vesternis „Ärge puutuge valget naist“ (1974). Sündmused leiavad aset südalinnas tohutus liivaaugus, kuhu kohe pärast filmivõtteid hakati rajama Les Halles’i kvartalit ja ostukeskust. Vesterni peaosades säravad Catherine Deneuve, Marcello Mastroianni ja Michel Piccoli.

Ameeriklased haaravad linna oma embusse Stanley Doneni filmis „Naljakas nägu“ (1957). Pariisi vasakpoolsetest filosoofilidest huvitunud ameeriklasest raamatukoi meelitatakse tippmoe maailma – ja ka armuma Pariisi linna. Filmi südametemurdjana laulab ja tantsib Fred Astaire ning kangelannana särab igikütkestav Audrey Hepburn.
Disney koguperefilmis „Aristokassid“ (1970) satub aristokraatidest kassiperekond  ebamugavate juhtumite tõttu kaugele oma luksuslikust kodust Pariisi parimas linnaosas. Seejärel tutvuvad nad aga Pariisi katustel jämmiva vinge kassibändiga ja hulkuvate kasside kuninga, sarmika Thomas O’Malleyga. Armastus ja Pariis!
Filmiseeria krooniks on kriminaalfilmide pärl, Jacques Beckeri „Käed eemale noosist!“ (1954), mis sukeldub Pariisi süngesse allilma. Oma aja kultusnäitleja Jean Gabini kehastatud tegelases materialiseerub linna hämarate põiktänavate lootusetus ja saatuslik ükskõiksus. Linn hoiab kurjategijaid kindlalt oma haardes ning põgenemisteed ei ole. Öö läbi kestnud klaperjahi lõppedes naaseb Gabini kehastatud Max oma lähtepunkti – restorani, kus ta on püsikunde, ning tellib ükskõikselt tavapärase prae.

C’est la vie!

 

“Igavene Pariis” retrospektiivi aitavad ekraanile tuua Bonaparte, Prantsuse Instituut ja DHL.

 

Kava:

N / 25.8. kell 21:00 Retrospektiivi avafilm: Jean Vigo: L’Atalante  (Prantsusmaa, 1934) 89 min.
R / 26.8. kell 21:00 Marco Ferreri: Ärge puutuge valget naist (Touche pas à la femme blanche, Prantsusmaa, Itaalia, 1974) 108 min.
L / 27.8. kell 19:00  Jacques Becker: Käed eemale noosist! (Touchez pas au grisbi, Prantsusmaa, Itaalia, 1954) 94 min.
P / 28.8. kell 16:00 Wolfgang Reitherman: Aristokassid (The Aristocats, USA, 1970) 78 min.
E / 29.8. kell 18:00 Jean Eustache: Ema ja libu (La maman et la putain, Prantsusmaa, 1973)
T / 30.8. kell 19:00 Stanley Donen: Naljakas nägu (Funny Face, USA, 1957) 103 min.
K / 31.8. kell 19:00 Louis Malle: Lift tapalavale (Ascenseur pour l'échafaud, Prantsusmaa, 1958) 91 min.