Eesti filmikunsti “suur kadunud film”.

Teise maailmasõja lõpp on lähenemas ja kõrvalises mõisahoones paikneva vaimuhaigla patsiente ootab likvideerimine. Gestaaponi jõudnud anonüümne info hullude sekka varjunud spioonist aga põhjustab viivituse. Ohvitser Windisch (Jüri Järvet) peab simulandi avastama. Peaarsti (Voldemar Panso) nõusolekul esineb ta arstina ja leiab mitu kahtlusalust, kuid nende ülekuulamine jookseb ummikusse. Ka patsiendiks kehastudes ei jõua Windisch saladusele lähemale, vaid satub lausa eluohtlikusse olukorda. Kuid ohvitser ei tagane, temas küpseb veendumus, et kui ta ilmub SS-mundris, paljastab spioon end ilmtingimata. Sündmuste kulgu jälgiva peaarsti vaikimine ja üha sagedamini läidetav sigaret vihjavad, et ta ootab midagi, mis paratamatult peab sündima. Kust jookseb piir hullu ja mittehullu vahel?

"Hullumeelsust" peetakse esimeseks tõeliselt silmapaistvaks ja modernistlikuks filmiks Eesti filmiajaloos, mille valmimise ümber keerleb arvukalt legende ja mille kõrges kunstilises tasemes on peaaegu kõik filmist kirjutanud kriitikud viimased 50 aastat ühiselt veendunud olnud. Ka lavastaja ise on pidanud seda teost enda loomingus kõige tähtsamaks.

Tänapäevases mõttes tõeliselt euroopaliku koostööfilmi tegemises osalesid lisaks eestlastele ka lätlased, leedulased ja venelased. Kiisk tegi võteteks valmistudes mitu kuud eeltööd psühhiaatriahaiglates nii Tallinnas, Viljandis kui Lätis asuvas Strencises. Jaak Lõhmus on üleliidulise ja rahvusvahelise levi jaoks keelatud filmi nimetanud kõikide Eesti arthouse-filmide vanaisaks.