# LA laupäev

Dustin Hoffman kehastab Ben Braddockit, 21-aastast säravate tulemustega kolledžilõpetajat, kes naaseb suveks sünnikoju Los Angeleses ja ei tea, mida eluga pihta hakata. Hoolitsevate vanemate tulevikuplaanide poolt lämmatatuna tundev Ben laseb end meelitada afääri isa-ema sõbranna Mrs. Robinsoniga (Anne Bancroft). See suhe õpetab Benile elu ja iseenda kohta enam, kui edukalt läbitud ülikoolikursused seda eales teha suutsid. Olulist rolli “Elluastujas” mängib legendaarse folkrock duo Simon & Garfunkel helilooming. 

“Elluastuja” on film igipõlisest põlvkondadevahelisest konfliktist, mis lääne ühiskonnas valitseva majanduskasvu poole pürgimisel aina süveneb. Film, mis julgeb heita nalja nii vananenud ideaalide peale surumise kui noorusliku pimestava protestivaimsuse üle. Film, mis suunab leidma armastust ja mitte alluma “vanemlikele soovitustele”, mis on meid toonud sellesse olukorda, kus maailm end parasjagu leiab. Ning ühtaegu ka film, mis julgeb tunnistada, et vanemal põlvkonnal võib ka õigus olla. 

Mike Nicholsi “Elluastuja” valmis pöördelisel momendil Hollywoodi 1960ndate teisel poolel. Stuudiod tegid klassikalistele troopidele üles ehitatud filme, mis publikut millegiga üllatada ei suutnud, prooviti vabaneda Haysi koodiaja enesetsensuurist ja tunti hädasti puudust värske käekirjaga filmitegijatest. Selles, et Ameerika kino uus laine päriselt jalad alla saaks ja Francis Ford Coppola, Martin Scorsese, Brian De Palma, George Lucas, Steven Spielberg jt oma läbimurdefilmideni jõuaksid, oli suur teene just Mike Nicholsil ja tema “Elluastujal”. Nichols oli stuudiosüsteemi väline lavastaja, kes oli endale nime teinud koomikuna ja julges Hollywoodi filmitegemise reeglid pea peale pöörata ja teha filmi, mis esitas väljakutse nii boomerite põlvkonnale, kui nende noortele võsukestele. Dustin Hoffmanile tema esimest peaosa andes mõtestas Nichols ümber selle, missugused karakterid Hollywoodis filmistaariks üldse saada võisid. Ta näitas üle pika aja noorte inimeste rahutust, segadust ja skeptitsismi ning tegi seda nõnda usutaval moel ja hästi, et sellest sai Ameerika kinoajaloo üks populaarsemaid filme, mille eest Nichols pärjati ka parima lavastaja Oscariga. 

ENG 

# LA Saturday

“Ben. I just want to say one word to you. About your future. Just-one-word. Are you listening?… Plastics”. The graduate Benjamin Braddock is indeed quite uncertain about how to get ahead: but we can forgive him, he is the youngest adult male ever chosen to be the protagonist of an American comedy (other very young men had already conquered the dramatic space – as Jim Stark in Rebel without a Cause, or Bud Stamper in Splendor in the Grass). It’s 1967. Dustin Hoffman (in his Hollywood debut after Broadway and Strasberg, new Actors’ Studio generation) glides from the Los Angeles skies onto his family, while Paul Simon’s lyrics inform us that “silence like a cancer grows”. Things have changed, and so has the music. Californian families, by the poolside. The oppressive Braddock family side by side with the twin Robinson family, from which emerges this forty-year-old, dark-haired lady in leopard skin – alcoholic, sexually competent and demanding – which Anne Bancroft plays as a character marked by unhappiness. Through the seduction routine of her stockings slipped off and on, Benjamin sees the world. His mute resistance is that of a floating object, but a storm brews within.