Poola režissöör Pawel Lozinski filmid on alati sisuliselt ootamatud kuid kvaliteedi mõttes väga oodatud sündmused kõigil dokfilmide festivalidel. Andekas autor näitab jälle, miks on ta maailma üks kõrgemalt hinnatuimaid dokumentaliste ning miks tema uusi filme ikka ja jälle DocPoindi kavast leiab.

Meie ees on ühtaegu intiimne, humoorikas, eluliselt ehe film žanrist “kino kui pihitool”, kuigi tooli asemel on avalik linnaruum ning “preester” püüab pihtimusi küllaltki koomilisel moel mikrofoni ja kaameraga üle oma rõduääre küünitades ning mööduvaid inimesi peatades. Pawel Lozinski Varssavi kortermaja kodurõdult filmitud dokumentaal tõestab lihtsa inimliku kontakti tähtsust ja kaamera võimet seda lähedust luua ka kümnekonna meetri kauguselt. Nappide vahenditega on loodud geniaalselt lihtne üldinimlik film, milles segunevad eri inimeste elud ja saatused, ja mis tekitab kindlasti äratundmist kõikjal üle ilma.

Kaarel Kuurmaa