Mis tunne see võib küll olla: tõusta hevibändiga põranda alt maailma kõige trendikamaks uueks tegijaks, siis bändist kinga saada ainult selleks, et näha, kuidas pärast sulle asendaja leidmist saab bändile osaks totaalne maailmakuulsus ja miljonäristaatus?

Iron Maideni esimene vokalist Paul Di’Anno pidi selle kõik üle elama: mässulise käitumise ja liigse pungivaimu tõttu lasti ta pärast kaht esimest albumit bändist lasti, see aga ei takistanud tal edasi rokkimast, kuni elustiil sõna otseses mõttes jalad alt võttis. Nagu filmist ka kõlama jääb: Paul Di’Anno hädade peapõhjuseks on ikka ja alati olnud tema ise. Di’Anno on olnud totaalne muremagnet ja tema anarhistlik meelsus pulbitseb ekraanil üle ääre ka siis, kui ta on ratastooli aheldatud. Filmis püüab ta oma endiselt tulist energiat ühildada kehaga, mis on teda maha jätmas. Näeme tema meditsiinilisi kannatusi ja muusikalisi kõrghetki koos paljude kuulsuste kommentaaridega. Olgu rääkijaks Metallica James Hetfield, Megadethi Dave Ellefson või veel mõni metali maailmas tuntud tegija, ühel nõul on nad kõik – Paul Di’Anno on legend, kelle ajal oli Iron Maiden rohkem punk ja underground kui seda tänaseks mäletatakse. „Iron Maideni kadunud laulja“ on ood katkematule rokivaimule ja muusikale pühendatud elule.