“Camiel Borgman”. Sellise nimega tutvustab end veidi räpakas võõras (Jan Bijvoet), kes ilmub ühtäkki keskklassi perekonna majaukse taha. Hoolimata kahtlasest välimusest ja käitumisest ei suuda noor pereema Marina (Hadewych Minis) vastu panna mingile seletamatule tõmbele võõra suhtes ja laseb Borgmani sisse. Õige pea on mehel oma tuba ja ta asub maja juures aednikuna tööle. Midagi on Borgmani käitumises aga algusest peale valesti ja õige pea saab selgeks, et tema tegude taga luuravad keerulised kavatsused... Hollandi vanameistri Alex van Warmerdami uus film on mõistukõneline thriller, mis teeb talle omaselt sügava kummarduse ka absurdile. Sel aastal Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis linastunud “Borgman” on justkui omamoodi remake Pier Paolo Pasolini filmist “Teoreem”. Ka siin on peategelaseks müütiline “võõras”, kes siseneb justkui deus ex machina keskklassi harmoonilisse idülli, et see sammhaaval kodanlike väärtuste vundamendile laotud kaardimajake oma kaootilise käitumisega segi paisata. Warmerdami huumor on julm ja must nagu pilkane öö. Just selline, mis Eesti pealetuleva talvega (“the winter is coming!”) hästi sobima peaks. Jääb üle ainult õnnitleda Hollandi parimat režissööri tõelisse tippvormi naasmise puhul.

Tristan Priimägi