Kui “La La Landiga” tõestas režissöör Damien Chazelle, kuidas ta suudab oma armastuse Hollywoodi kinoajaloo vastu panna nii publiku kui Oscarite komisjoni jaoks vastupandamatusse keelde (olgu filmi võidetud 6 kuldmehikest selle tõestuseks), siis “Babüloniga” näeme, kuidas kogu filmitööstus ja staarlus ripub juuksekarva (või püssirohutünni) otsas. 2025 algas põrgulike tulekahjudega, mis ähvardasid Hollywoodi rusudesse jätta. Päris nii õnneks ei läinud, aga leekides Hollywood Hillsil ja Chazelle’i paari aasta tagusel suurfilmil “Babülon” on üsnagi palju ühist.

Me näeme 1920. aastate lõpu Hollywoodi, millele on lähenemas revolutsioon nimega helifilm ja pead on tõstmas oht, et vana status quo on muutumas ja paljude vanade tähtede jaoks võib pidu peagi läbi saada. See film on suursugune hoiatus Ameerikale ja kogu maailmale mitte end liiga tõsiselt võtta kui tegemist on meelelahutusega ja samas näidata, millist ressurssi on võimalik kulutada kõige tobedamate ideede ellu viimiseks erakordselt mõjuval või ka läbinähtavalt rumalal viisil. Chazelle’i “Babülon” võtab staarid nagu Margot Robbie või Brad Pitt, segab nad kokku anekdootlikult ajalooliseks ennasthävitavaks edevuse lugude kokteiliks ja ei lase vaatajat enne köidikutest lahti kui ära on hävitatud nii trumm kui pulgad (elevantidest, kokaiinist või kõrbekobradest rääkimata). Kui klassikaline kinosaal võis kohati selle filmi ambitsioonide jaoks kitsaks jääda, siis välikino peaks andma iga vaataja jalgadele täpselt sobiva siruulatuse, mis “Babüloni” julge auahnusega ideaalselt kokku sobib. Kas sellist Hollywoodi me tahtsimegi ja kui kauaks meil teda veel üldse on?

If Academy-Award-winning director Damien Chazelle’s LA LA LAND was a love letter to the hope and heartbreak of Hollywood, BABYLON is a giddy madman screaming on the corner of Mulholland Dr. about all of its hedonistic excess. This drug-fueled dive into the dark, vapid corners of Jazz Age Hollywood follows up-and-coming actress Nellie LaRoy (Margot Robbie), movie star Jack Conrad (Brad Pitt), and film assistant Manny Torres (Diego Calva) as they navigate outrageous parties, film sets that are definitely not OSHA compliant, and the death of the silent era. 

Damien Chazelle infuses this wild ride of decadent depravity with kinetic style and bombasity. The parties rage with wild abandon, the characters do everything they can to claw their way to the top or cling desperately to fame, and the ghouls of Hollywood prey on the unwitting fame hounds. What we’re trying to say is that BABYLON is ridiculously entertaining. A kaleidoscope of Hollywood excess that will leave you begging for more. The cast throws themselves into their roles with reckless abandon and the score by Justin Hurwitz (LA LA LAND, WHIPLASH) hurtles you along at a breakneck pace. This is one trip you won’t want to sober up from.