Kõike seda, mis on hetkel maailma rõivatööstuses valesti, saame endale meelde tuletada filmiga "Tõeline hind". On üsna selge, et meeletu ületootmine ja ületarbimine ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Puuvillapõllud on kemikaalidega ära mürgitatud, selle tulemusel on hävitatud nii keskkond kui ka põllumeeste tervis. Aasia odavatesse riikidesse kolinud õmblustööstuses ei maksta töötajatele elamisväärset tasu, tööd tehakse ebainimlikes tingimustes ja iga püüe asja parandada surutakse maha riiklikul tasandil, sest kardetakse ilma jääda tööstusharu tulust. Tootmise tagajärjel tekivad jäätmed, mis omakorda keskkonda koormavad. Ja kõike seda "toidab" tarbijate kestev soov ikka ja jälle osta: mida odavamalt ja rohkem, seda parem. Oleme sattunud lõputuna näivasse allakäiguspiraali, millest ei paista väljapääsu. Või siiski?

Filmis näidatakse, et on ka teistmoodi mõtlejaid; vähe küll, aga siiski. Need on inimesed, kes hoolivad ja püüavad midagi muuta. Sõna saavad teiste hulgas Stella McCartney, Livia Firth ja Vandana Shiva. Milline oleks asjade tõeline hind, kui me liidaksime sinna mõjud keskkonnale ja inimeste tervisele, samuti elamisväärse palga töölistele, kes neid asju ostavad?