“Isand” (Master). Režissöör Riho Unt. 18 min, Eesti, 2015.

Kõrvuti Pablo Larraini käesoleva aasta filmiga “Klubi” näitame filmiõhtute programmis ka hiljuti meie endi Eesti nukufilmi võlurite käte abil valminud Riho Undi meisterlikku 18minutilist mõistulugu „Isand”, kus kõlavad „Fratres”, „Lamentate” ja „Spiegel im Spiegel”. Õhkkonna loomisel kasutab film kaunilt ära ka Lepo Sumera loomingut. Friedebert Tuglase novellil „Popi ja Huhuu” baseeruv film on oma meisterliku teostuse eest juba ka positiivset rahvusvahelist tähelepanu pälvinud.

“Klubi” (El Club). Režissöör Pablo Larrain. 98 min, Tšiili, 2015.

Tšiillane Pablo Larrain, kelle filmid pälvivad aina suuremat tähelepanu, on üks tugevamaid nimesid Ladina-Ameerika kinotaevas. Tema eelmine lavastus oli meilgi edukalt kinodes jooksnud võimas ajalooline film „No”, mis tegeles Tšiili autoritaarse ajaloo mälestuste ületamisega. Tänavu Berlinalel linastunud ning Hõbekaru pälvinud „Klubi” on kraad kangem ja ilmselt vähem peavoolu vaatajale mõeldud kunstiteos. Ühest küljest on see ju minimalistlik näitlejakeskne kammerdraama, teisalt kohati hingekriipivalt suureks paisuv audiovisuaalteos, mille paljud sugestiivsed stseenid võivad jääda pikalt kummitama. See on rahuliku sügisese kuurortlinna uimases õhkkonnas lahtirulluv põnevik, mille allhoovuseks on samuti minevikupärand.

Seekord muugib Larrain nimelt otse katoliku kiriku preestrite patuse varjuelu teemat, tehes seda kord hella humoorika empaatiaga, kord häiriva graafilise aususega. Larrain valdab erinevaid meeleoluregistreid ning tema audiovisuaalne jutustamisoskus on kadestamisväärselt täpne ja leidlik.

Kogu filmile annab kummaliselt ärevusttekitava algusnoodi pikk lõik „Fratresest”, mis kordub filmi arenedes veel kolmes erinevas versioonis, ning Pärdi heliloomingut kasutatakse ka filmi valulistes kulminatsiooniepisoodides, kus peaaegu tervikliku esitusena kõlab teos „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”.