“Minu sõbrad on parimad inimesed.”

Stanley Kubricku “Barry Lyndon” on mastaapne suurteos mängurlikust uljaspeast Redmond Barryst (Ryan O’Neal), kes 18. sajandi teise poole Euroopas õnne proovib, ajastule omaselt duellidesse ja Seitsmeaastasesse sõtta satub, kandes nii Briti punast kui Preisi sinist lahinguvormi, enne kui ta kuninglikuks spiooniks värvatakse ning temast osav hasartmängur ja petis saab. Barry on koomilise romantikust seikleja võrdkuju, kes otsustab seejärel põneva ja ebakindla elu selja taha jätta ning panna kõik panused endale aadliseisusele kohane rikkusest, mugavusest ja väljapeetud kombekusest pakatav kõigi hüvedega abielu välja võidelda. See õnnestubki ning Redmond Barryst saab Barry Lyndon, kuid paraku nagu parimates Kubricku filmides ikka, on see peategelase pika ja piinarikka allakäigu algus...

“Barry Lyndonit” peetakse üheks Stanley Kubricku täiuslikumaks teoseks, mida kiidetakse selle tehnilise meisterlikkuse (film on täielikult loomuliku valgusega üles võetud oma aja innovaatilisemaid läätsesid kasutades ning John Alcott sai oma töö eest ka parima operaatori Oscari), põhjalikkuse (ligi 300-päevasele võtteperioodile eelnes 15 kuud kestnud intensiivne arendusetapp), ajastutruuduse (film võitis parima kunstniku ja kostüümikunstniku Oscarid) ja omapära eest. Ent lisaks režissööri ülimale pedantlikkusele on tegu ilmselt ka Kubricku kõige naljakama filmiga, mis naeruvääristab elitaarseid klassisuhteid nende kombekas kõrkuses ning viskab nalja valgustusajastu eurooplaste sõjapidamise kire mõttetuse üle. Üha süveneva majandusliku ebavõrdsuse ning sõjaolukorra aktuaalsusega silmitsi seisvas 2022. aasta Euroopas vägagi ajakohane teos, mida suurelt ekraanilt Püha Sõpruse sügishooaja avafilmina vaadata.

Seansil on vaheaeg.