PÖFF 2018: Puu laul

Tõstad käe püha puu vastu, saad karistada. Aga ikka raiutakse. Viimati Hinovariku ristimetsa – see on üks neist kohtadest, kus väga vana traditsioon lõigata lahkunute mälestuseks puude sisse riste püsib siiani elus. Hinged puhkavad puudes, nagu ütleb ilusasti Marju Kõivupuu.

Tabud teatavasti ühendavad rahvaid. Geograafiline kaugus ei määra midagi. Ka „Puu laul“ astub meile lähemale, kui me arvatagi võiksime. Vaene kirgiisi noormees armastab rikka mehe tütart. Tema rivaal kasutab alatuid võtteid. Kättemaks käivitab sündmused, mis viivad vana ohvripuu hävitamise ja küla tabava kaoseni. Moskva filmifestivali programmijuht Kirill Razlogov juba nimetas seda sensatsiooniliseks, pidades silmas ootamatut žanri – „Puu laul“ on ajalooline muusikal, mis põhineb mitmesaja-aastasel legendil ja on tehtud armastusest „La La Landi“ vastu.

See on piltilus film, mis annab hea ülevaate kirgiisi rahvatraditsioonidest ja etnograafiast, taustaks lummavad Tjan-Šani mäed. Kohe näha, et selle maa rahvas on uhke oma traditsioonide üle. See on nende siiras enesekehtestus, mis pole veel astunud postmodernistlikku ajajärku, kus kõiki väärtusi küsimärgi alla seatakse. Pidades lugu endast ja oma juurtest, osatakse lugu pidada ka võõrastest – vana tõde, mis meil aeg-ajalt ununema kipub.

Tiit Tuumalu