PÖFF 2018: Mäss, mis ei unune

Iga rahva ajaloos on sündmusi, mis püsivad ühises mälus. Sellistest sündmustest filmi tegemine paneb autorile suure vastutuse – mida väiksemaarvulisem rahvas, seda vähetõenäolisem on, et mõni teine režissöör kunagi sama teema uuesti ette võtaks.

Aasta 1976. Diktaator Franco on surnud ja rahvas aktiveerub, et muutuste õhinas uusi majanduslikke õigusi nõuda. Vitoria on unine provintsipealinn, kus Jose Luis töötab kohaliku raadiojaama uudistetoimetuses. Tema tütar Begoña on üliõpilane, kes ei hoia äsjatekkinud töölisliikumisest kõrvale, eriti kuna tema kallim Mikel on tõusnud streigiliikumise võtmekujuks. Sündmused pingestuvad avalikuks töötajate ja tööandjate, rahva ja võimu vastuseisuks. Ka ajakirjandus on hakanud pooli valima, kaldudes kõrvale senisest meedia peavoolust. Võimud teevad Jose Luisile ettepaneku asuda uudistetoimetuse juhi kohale ja mehele ei anta võimalust keeldumiseks.

Victor Cabacol on õnnestunud luua film, kus kõrvuti loo tegelastega on isemoodi peategelaseks ajalooline sündmus ise, koos oma dramaturgiliste arengutega. Autor jõuab järeldusele, et rahval pole oma ühismälust pääsu, ning tal on õigus. Aastakümnetega sündmused muutuvad, kuid rahva enesemääramise püüdlused ei kao kuhugi.

Mihkel Möölman