Moelooja Reyonlds Woodcock (Daniel Day-Lewis) on 1950ndate Londonis absoluutne oma valdkonna tipp, kes on tuntud oma täpsuse ja detailiteadlikkuse poolest (sellele viitab ka filmi pealkiri). Kui tema ellu tuleb aga assistendina noor Alma (Vicky Krieps), hakkab tema hoolikalt konstrueeritud väike universum murenema. Woodcocki parimaks sõbraks, nõuandjaks ja äripartneriks on seni olnud Woodcocki õde Cyril (Lesley Manville), aga õige pea saab selgeks, et kaks naist ühe maja katuse alla pigem ei mahu. 

Sarnaselt „Meistrile“ ja filmile „Veri hakkab voolama“, on ka siin keskmes keeruline ja mitmetahuline suhe kahe indiviidi vahel, kellest mõlemast ei ole keeruline leida nii head kui halba, ja kes ei allu ühesele käsitlusele. Ja „Meistriga“ seob seda ka olek ja karakter – mõõdetud ja majesteetlik, pooltoonides maalitud, valgust ja varju üksteise vastu välja mängiv nii pildis kui emotsioonides. Tegelased tantsivad üksteise ümber salakavalat tantsu, püüdes alati ise juhtida, aga suutmata tantsu katkestada, sest sõltuvus mängust ja üksteisest on liiga suur. 

„Nähtamatu niit“ võis esialgu jääda Andersoni silmatorkavamate filmide varju, aga aeg on näidanud, et ka „Nähtamatu niit“ kulgeb nähtamatu niidina mööda filmiloo kulgu muudkui edasi, minnes aja jooksul paremaks nagu igasugune vintage. Oscar kostüümikujunduse eest, otse loomulikult.