“Kedagi ei saa asendada, sest igaüks on tehtud erilistest ilusatest detailidest.”

Richard Linklateri “Enne päikeseloojangut” algab üheksa aastat pärast eelmise filmi lõppu. Celine ja Jesse on jõudnud järgmisele küpsuseastmele: nad on 30. eluaastates, mõlemad on suhtes ja elavad professionaalseid väljakutseid ning tagasihoidlikke õnnestumisi täis elu. Seekord on kohtumispaigaks Pariis ja aega teineteise jaoks veel vähem, sest Jesse’i lennuk väljub juba paari tunni pärast. Nende kohtumine algab justkui täpselt sealt, kus paarike eelmine kord omavahel pooleli jäi (nad leppisid kokku, et saavad kuue kuu pärast Viinis jälle kokku, aga ei vahetanud kontaktandmeid, et tekkinud tundeid mitte liigse distantsilt suhtlemisega jahutama hakata).

Sorav jutuvada, soe tögav huumor, teemad südamevalust kuni maailmavaateliste erinevusteni ja pidev kiht kihi haaval enda teisele avamine ja seeläbi üha kasvav emotsionaalne kokkukasvamine on jätkuvalt nauditav. Eelmise kohtumise teatavale võluvale naiivsele idealismile on Celine’i ja Jesse’i ellu lisandunud piisavalt palju kogemusi ja eluga pihta saamist, mida omavahel jagada, nii et reaalajas toimuv film hoiab vaatajat pidevalt enese kütkes. On korraga üdini äratuntav ja teisalt kadedaks ajavalt lihtne. Selle filmi stsenaariumi kirjutasid Linklater, Delpy ja Hawke (+ Kim Krizan) üheskoos. Kas Jesse jõuab oma lennu peale?