Tarkovskist on räägitud juba nii palju, et tema enda hääl kipub varju jääma.

Poeg annab sõna isale ja tulemuseks ei ole mitte ainult ühe 20. sajandi olulisema filmirežissööri loomingu enesekaemuslik kokkuvõte, vaid ka filosoofiline mõtisklus kunstist, kunstniku missioonist ja elu mõttest.

Tarkovski monoloog juhib meid läbi kogu tema elu, saatjaks katkendid filmidest, fotod, võttepaikades filmitu, aga ka suurima mõjutaja, isa Arseni luuletused – need, mis jäid välja filmist „Peegel“ ja kõlavad nüüd esimest korda avalikult. Seniavaldamata materjal on pärit perekonna arhiivist.

See on poeetiline film-essee, ülendav ja tundeehe, üha harvem nüüdses kultuuripildis. Tasub vaatamist isegi siis, kui te Tarkovskist juba kõike teate.

Tiit Tuumalu