Kui vaielda, et mida see Nokia siis õigupoolest Eestile andnud on, siis ennekõike väljendi “Eesti Nokia” – lõputu pila ja alaväärsuskomplekside allika, mis sunnib meid ikka ja jälle põhjanaabritele alt üles vaatama isegi pärast seda, kui sinivalge ime osutus üürikeseks. Von Krahli 2001. aasta etenduses “Connecting People” kujutati Nokia direktorit Jorma Ollilat küll üsna karikatuurselt, ent ka see ei suutnud suurkorporatsiooni suurelt juhilt röövida kangelase oreooli. Nokia ühendas inimesi ja nende pangaarveid. Nokia oli tõeline Tekia.

Nüüd, kui Soome on toibunud telefonihiiu kokkuvarisemisel tekkinud majanduslikust tuumapohmellist, tuleks värske kainusega üle vaadata, mis siis rajul pidutsemise ajal täpselt toimus. “Nokia lugu” räägib sellest, kuidas tehti ajalugu, kühveldati raha kokku ja kaotati mõistus ning piiritunne. “Nokia lugu” näitab, kuidas kestis ja lõppes “kännuka” muinasjutt, meie põhjanaabrite suurim majanduslik ja tehnoloogiline edulugu.

Tristan Priimägi