Film “I Am Gagarin” annab veel ühe võimaluse 90ndate ihaluse tuules kogeda selle ajastu võlu ja valu.  Tegevus toimub küll Venemaal, aga ega siinne olukord tollal palju ei erinenud. Filmis käsitletava reivikultuuri sünni kontekstis olime samas paadis oma idanaabritega. Kui mujal maailmas tärkas üleilmne reivikultuur enamasti toimivas ühiskonnas, siis nii Venemaal kui ka Eestis juhtus see samaaegselt uue ühiskonna ülesehitamisega. Seda suurem oli ka vabadusetunne ja eufooria ning ühtlasi nendega kaasnevad negatiivsed kõrvalnähud – see oli vabadus, milles oli palju anarhiat, sihitut elumeres sulpimist ja oskamatust selgemaid sihte seada. Vabadust, mis vähemasti Venemaal on tänaseks saanud hoopis äraspidise lahenduse. Gagarin ja püüe saavutada kosmilisi kõrguseid lisavad neile eufoorsetele minevikumälestustele ühelt poolt igavikulisema, aga teisest küljest ka lootusetusema mõõtme.

Aivar Tõnso