“Hing, see maksab raha.”

Briti filmilavastaja Peter Yates’i esimene Hollywoodis tehtud töö oli ilmselt ka tema karjääri parim film, kuna “Bullitt” suudab täita peaaegu kõik kriteeriumid, mida võiks eeldada stiilipuhtalt meistriteoselt. See on lugu San Francisco politseiuurijast Frank Bullittist (Steve “King of Cool” McQueen), kes peab bürokraatia kiuste veetma nädalavahetuse maffia hästi organiseeritud mõrtsukate eest tähtsat tunnistajat kaitstes. “Bullitt” ei alahinda vaatajat, vaid usaldab tema tähelepanulikkust märgata pisidetaile ja karakterite vahelist dünaamikat, mis teeb sellest ühe kõige sujuvamalt kulgeva politseipõneviku, mis kunagi tehtud. Operaator William A. Frakeri kaameratöö loob loomuliku õhustiku, mis tagab selle, et filmi visuaalsete elementide terviklik kooskõla säilib nõnda, et miski ei häiri loo jälgimist - kaadrite rütm ja võttenurkade leidlikud lahendused köidavad ja üllatavad ning aitavad lugu jutustada. Lalo Schifrini taustamuusika vahetub naturaalsete helidega ja säilitab pinevust.

Ning siis on loomulikult filmis üle kümne minuti kestev tagaajamisstseen, mille jooksul jälitatavast saab jälitaja ning San Francisco tänavad muutuvad õigluse- ja verejanuliste uljaspeade mängukanniks. Erinevatel andmetel kestis üksnes tagaajamise üles võtmine kolm kuni viis nädalat ja selle geniaalne kokku lõikamine tõi monteerija Frank P. Kellerile Oscari. Tegemist on montaažikunsti legendaarse maamärgiga filmiajaloos. “Bullitt” on 1960. aastatel tekkinud nö “uue Hollywoodi” kohati teenimatult varju jäänud pärl, mis toob suurepäraselt esile selle, kui oluline on põnevuse ja kaasahaaravuse tekitamiseks saavutada tasakaal kunstilise üldistuse ja elulise usutavuse vahel. See on film, mis näitab Steve McQueeni suurust näitlejana ning tegi temast igaveseks Hollywoodi A-klassi staari. “Bullitt” suutis ühendada originaalsuse, lihtsuse ja publikumenu, mida lihtsalt peab kinosaalis kogema. Selliseid filme enam ei tehta.

Sünopsise autor Johannes Lõhmus