“Ma ei ole end kunagi varem niivõrd elusana tundnud.” 

Kui briti arheoloogid üht vana kirjarulli lugedes kogemata iidse Egiptuse muumia Imhotepi ellu äratavad, saab alguse järjekordne Universali filmistuudio koletise film 

draculalikus-frankensteinilikus vaimus, mis omakorda tõestab arheoloogide tähtsat rolli Hollywoodi õudus- ja seiklusfilmide ajaloos. Ikka ja jälle on just nemad need avastajad ja uurijad, kes vallandavad midagi eksootilist, et siis maailm hiljem ära päästa. Nii ka austerlase Karl Freundi lavastatud “Muumias”, kus Boris Karloffi kehastatud monstrumit painab aastatuhandete tagune armastus Ankh-esen-amuni vastu, mida ta hauataguse romantikuna üles soojendama asub ning selle käigus oma kaasaegsetele tohutut meelehärmi ja õudu valmistab. 

“Metropolise” ja “Dracula” operaatorina kuulsust kogunud Freundi jaoks oli “Muumia” esimene lavastajatöö Hollywoodis. Filmi loomisel said produtsendid inspiratsiooni umbes kümme aastat varem päriselt avastatud Tutanhamoni hauakambrist ja sellele järgnenud n-ö tutmaaniast. Karloffi kostüüm ja talle legendaarse Jack Pierce’i (tema grimmi kandis ka Karloffi kehastatud Frankenstein) poolt loodud välimus on eriliselt meeldejääv ja mõjub täpselt nii aukartust äratavalt, nagu üks surnust üles tõusnu seda tegema peakski. 

Karl Freundi “Muumia” on eelkäijaks 1990. aastate lõpul ja 21. sajandi alguses Hollywoodis ellu äratatud egüpto-frantsiisile, kus samanimelisi tegelasi kehastavad näiteks Rachel Weisz ja Arnold Vosloo ning millele tehti mitu eel- ja järellugu.