Tähistaevast ennast muidugi ekraanilt ei näe, ükskõik kui vapustavad (ja tõesti kaunid, nagu selles filmis!) poleks kaadrid ja ükskõik kui suur poleks ekraan. Tähistaevast ennast näeb ikkagi vaid seal: tähistaeva all. Ning on paiku maakeral, kus see tähistaevaalune oleks nagu taevale palju lähemal kui mujal. Nagu seal Tšiili kuivadel kõrgmaadel. Kuid – ja see on selle filmi saavutus – tähistaevast saab vaadata (ja näidata!) inimeste silmade kaudu. Muuseas, vanasti, saame teada ühe vanamehe jutust, kes räägib oma vanavanematest – vanasti oli inimesi, tavalisi inimesi, kes istusid õhtuti oma maja ees pingil ja vaatasid… Seda kõike! Nüüd vaatavad seda kõike astronoomid oma tornides, mida sinnakanti on püstitatud üksjagu. Nemad katsuvad tungida selle sügavustesse, tabada kaugete tähtede planeete, kus võib-olla… Aga tegelikult on kõige liigutavam elu siiski siinsamas, selle tähistaeva all. Too vanamees, kes elab keset mägikõrbe oma mõeldamatus hurtsikus, teeb lahtisel tulel süüa ja kirjutab luuletusi. Luuletusi tähistaevast ja maapõuest, kuhu ta poeb pikaks päevaks, et seal tolmus ja pimeduses kirkaga toksides kulda otsida. Kui erinevad võivad olla inimeste elud siin tähistaeva all, või õieti ju – siin tähistaevas!

Tõnu Õnnepalu