Kuidas mäest saab maja, seda me enam-vähem kujutame ette. Kivist saab kivi ja betoon, maagist raud, liivast klaas, puust puit. Kusagil selle muundamise käigus astub tegevusse arhitekt, ehitusmeister, kelle oskused, teadmised ja ilumeel annavad kuju sellele, mida me kutsume majaks ja ilma milleta me kuidagi elada ei oskaks. Aga kuidas majast saab jälle mägi, see protsess on isegi salapärasem, tundmatum. Hea küll, vanad linnad ja templid, mis olidki tehtud kohalikust kivist, puust – neist saabki see, mis nad olid. Aga kui mõelda neile läikivatele klaasist tornidele, mis üksteise järel kerkivad kaunistama meie linnasüdameid ja kus tuksub tänapäeva elu, liigub raha, liiguvad inimesed ja mõtted – mis saab neist? Lõpuks ikka jälle mägi. Aga kuidas? Film võtab meid kaasa sellele salapärasele kahepidisele teekonnale, kõige keskel kõrgumas vana arhitekt, kes rajab oma Itaalia mägimaja aeda – ei, mitte veel ühte tarvilikku hoonet, vaid hoopis – kivist ringi. Et mõista asjade olemust, peab jätkuma kannatlikkust minna tagasi nende päris algusesse. Suureks abiks sellel meditatiivsel teekonnal on Jevgeni Galperini muusika. Kuigi arhitektuur tegeleks nagu vaid kõva ja kindlaga, muusika aga haihtuva ja tabamatuga, ei olegi nad võib-olla teineteisest nii kauged kunstid…

Tõnu Õnnepalu

From filmmaker Victor Kossakovsky comes an epic, intimate, and poetic meditation on architecture—and how the design and construction of buildings from the ancient past reveal our destruction, while offering hope for survival and a way forward. Centering on a landscape project by Italian architect Michele De Lucchi, Kossakovsky uses the circle to reflect on the rise and fall of civilizations, capturing breathtaking imagery from the temple ruins of Baalbek in Lebanon, dating back to AD 60, to the recent destruction of cities in Turkey following a 7.8-magnitude earthquake in early 2023. Rocks and stone connect these disparate societies—from ghostly monoliths stuck in the earth to tragic heaps of concrete rubble waiting to be hauled off and repurposed anew. Through Kossakovsky’s inquisitive lens, the grandeur and folly of humanity—and its precarious relationship with nature—pose the urgent question: How do we build, and how can we build better, before it’s too late?