András Berecz: „Olin pisike poiss, kui kogesin asjade suureks rääkimise rõõmu. Tundsin, et pean teistele jutustama sellest, mida maailmas ilusat on. Aga nii, nagu see oleks juhtunud minuga. Rääkisingi kõike, mis aga pähe tuli ja mida suureks sündmuseks võis pidada. Niimoodi väiksest peast. Ja oli kohutav piin, kui isa tuli mulle järele ja mu kuulajaskond tema ümber kogunes. Mina tõmbusin kohe eemale, sest teadsin, mida nad temalt küsivad. Et kas see kõik on tõsi. Siis ma veel lootsin natuke, et isa ehk ütleb: tegelikult on see tõsi küll. Aga huvitav oli, et järgmine päev kuulasid samad poisid mind jälle.

Ja kui ma hiljem muinasjutte ja laule kogusin, siis torkas mulle kõrva, et maailmas on veel selliseid inimesi. Pealegi veel palju selliseid, kes sõjast tagasi tulnutena samamoodi teevad, nagu mina väikse poisina. Palju kannatanud, surmaga silmitsi olnud, siis hakatakse nalja viskama. Hea oleks kord näha neid paljusid sõjaluiskelugusid üheskoos. Neid Ungaris põhjast lõunasse, läänest itta leiduvaid paljusid lõbusaid lugusid. Ja mõista seda, kui sõjast koju tulnu küla serval seisma jäi, neelatas ning mõtles: „Tõde ma nüüd küll ei räägi. Teen ainult nalja.” Raputab kuljusega mütsi ning näitab oma halvale saatusele keelt...“